Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.

Autor

Kirjuta kommentaar