Hommikuti ärgates ladistab vihma ja õhtud akna aga on hämarad. Puud tõmbuvad ühe enam värviliselt kirjuks ja  ilmateade lubab vihma, lörtsi, järgnevateks päevadeks. Kuid päevas, mõned tunnid on need, kus päike siiski piilub uduse ja vihmase kardina tagant ja kallutab pisutki D- vitamiini kopsikut.  Eile me otsustasime, et pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus.

Seega, me varustasime end kummikute, vihmavarjude ja vihmakeepidega. Pakkisime kokku mõned vaibad ja piknikutoidud. Ja läksime metsa. Metsarajale. Matkarajale. Järve äärde.  Mängisime metsas metsamänge. Ütlesime saabunud sügisele “Tere”.

 


Egas metsast saa ilma metsa annita väljuda 🙂 Korjasime tee äärest magusaid ja punapõskedega õunu. Vihm ootas meie järgi, kuni koju jõudsime ja siis oli nii hea kambakesi keras soojas toas istuda, kuuma kakaod juua ja sulanud šhokolaadis vahukomme keerutada, ja lasta end Mišal ja karul end pisarateni naerutada. Seni kuni oli aeg hambaid pesta ja teki alla pugeda.

Unejutuaeg 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar