Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Kes seda pikaajalise suhte seda retsepti ei tahaks, eks? 

Olen  lugenud uuringust, et pikaajaliste suhete peamiseks märksõnaks on kahe inimese võime reageerida teineteisele. Inimesed teevad oma kaaslastele iga päev lihtsaid ja argipäevaseid nn pakkumisi, millele enamjaolt ei reageerita. Näiteks viitab üks paarilistest vaimustunult puuotsas istuvatele leevikestele (nn pakkumine, emotsionaalne avanemine). Kuidas sa kaaslasena vastaksid? Mühataksid igavusest? Ei kostaks midagi? Või jagaksid vaimustust? Lisad mõne isikliku detaili? Küsiksid lisaküsimusi, miks nad teda vaimustavad? See mõte väga puudutas mind. Inimesed otsivad ühendust. Inimene on sotsiaalne olend. Ilma tähelepanu ja armastuseta me ei jääks imikuna ellu. Teise inimese sinu jaoks olemasolek annab kinnitust, et oled nähtud, et sinu arvamus, tähelepanekud, mõtted, ideed on tähtsad – ehk sina oled tähtis.

Mul tuleb meelde üks küsimus, kuidas lapsena oli, kas tuppa astudes vanemate silmad läksid särama? Kuidas nüüd on, kas elukaaslase silmad lähevad särama, kui ta sind näeb?

Kui palju meil on olukordi, kus tahame midagi jagada, aga kaaslane vaatab telekat, istub arvuti taga, telefonis ja ei kuula, ei vaimustu, sest teda lihtsalt ei huvita. See on üsna ebameeldiv ja valus koht, kus olla. Kuna ajul pole vahet, kas sa kujutad midagi ette või see päriselt ka toimub, siis hirm haiget saada muudab meid endassetõmbunuks, abituks, vihaseks ning kurvaks. Üks hetk me lihtsalt lõpetame (enda) jagamise või leiame kellegi, keda huvitab. Ignoreerimisest hullem on vast ainult see, kui sinu tähelepanekute üle naerdakse, vähendatakse või naeruvääristatakse? 

Pikaajalise suhte saladuseks on minu arvates veel ka uudishimu. Kui kaaslase vastu kaob huvi, kaob ka emotsionaalne side. Sa ei saa teeselda kaaslase vastu uudishimu. See kas on või seda pole. Sa tead, kas teine inimene on sinu jaoks olemas või mitte. Kas teda päriselt huvitab, kuidas su päev läks või mitte.

Tunneme huvi teiste elude vastu, mis väljendub kollaste lehtede tiraažis, kollaste uudiste klikkide arvus või nn sõbrannatamises/sõbratamises. Võõrad ja sõbrad on huvitavamad kui me endi kaaslased. Tead ju küll vahet armunud ja pikas suhtes olnute vahel. Ühtedel on ninad koguaeg koos, muud maailma ei eksisteeri. Teiste jaoks ainult muu maailm eksisteeribki. Armunud istuvad restoranis, põsed jutuvadinast õhetamas. Vanad paarid pugivad vaikides kartuleid. See on debateerimise küsimus, kas välja minnes peaksime suhtlema teistega või on sul nii äge oma kaaslasega, et veedate ka seal aega koos. Inimesed tahavad, et nende elud oleks põnevad. See viib meid olulise küsimuse juurde. Uudishimuga kaasneb ka iga inimese isiklik vastutus. Kas sa ise tunned elu ja elamise vastu huvi? Kui mitte, siis oled teise väga raskesse olukorda pannud. Ütlemata raske on huvi tunda, kui igale küsimusele saad vastuse “ma ei tea”, “normaalselt”, “ei midagi erilist” vms “huvitavat”. Mu jooga õpetaja on kunagi öelnud, et kui on piisavalt armastust, siis probleeme pole. Ma arvan, et armastus ei saa kuhugi kaduda, aga vahel kaob inimestel endil armastus elu (ehk iseenda) vastu ära. Seal see vastutuse koht ongi. Tahaksime, et keegi päästaks meid. Ootame uut valget hobust koos printsiga või unelmate naist, kes tegeleks meie elu hallide varjunditega, nägemata, et pool vastutusest kanname suhetes ise. Me ise ei tunne huvi nende leevikeste, vihmasabina, uute ideede ja raamatute või menüüde vastu.

Pikaajalise suhte võtmeks on näägutamise puudumine.

Näägutamine on üks halvas toonis sõna. Ükski naine ei taha, et teda kutsutakse näägutavaks naiseks. Mäletan ise üht vana olukorda, kus noore tüdruksõbrana olin enda ja suhtega kimpus ning mu tollase elukaaslase sõbrad rääkisid, kui õudne naine (näägutaja) olen. Mul käib praegugi häbijudin üle selja. Kuid peamiselt on mul tollasest endast kahju. Kuid…Näägutamine näitab, et midagi on korrast ära. Kellegi vajadused on rahuldamata.

Tavaliselt on rahulolematus seotud kahe eelneva mõttega. Kas kaaslane ei näe või ei huvitu sinust. Teadmatuses ei suuda sa oma frustratsiooni näidata muudmoodi, kui pidevalt rahulolematust väljendades. Oma samas suhtes püüdsin uudishimu puudumist nö outsource’ida. Leidsin teised inimesed, kes minu vastu huvi tundsid, kellega sain jagada, mida kogesin, mõtlesin. Paar aastat toimis hästi. Ma ei olnud suhtes rahulolematu ning kõik tundus õnnelik. Kuniks avastasin, et lõhe meie vahel oli liiga suureks kasvanud. Näägutamist ei olnud, aga polnud ka poolt mind.Ka selles mõttes on oluline inimeste endi teadlikkus ning vastutus. Kas süüdistan kõiges kaaslast või märkan, kus nõuan või teen rohkem kui kaaslane väärt on või tahaks.

Mul on üks reegel. Nimetan seda “50% reegliks”.

Kohe, kui tunnen, et midagi tehes ootan kaaslaselt vastutasu, siis lõpetan selle tegevuse. Ootused on vastikud deemonid. Siis sa ootad ja ootad, nõuad ning näägutad. Tunned, et teed rohkem, kui teised. Ja nii see vägi sinult ära lähebki. Järsku oled sina jõuetu, väeti, tagakiusatu ning maailm tundub üks halb paik, kus eksisteerida. Minu esimeses suhtes (seal, kus näägutasin) just nii juhtus. Nüüd teen täpselt siis ja nii palju kuni mõnu ja hea tundega võin. Kui mõne asja tegemine teenib mind rohkem, kui selle mittetegemine, siis teen. Näiteks mustade nõude pesumasinasse panemine. Kui kaaslane paneb need kraanikaussi, mitte nõudepesumasinasse, siis sul on kolm varianti: kas ootad, millal ta need ise masinasse paigutab (ja pettud, kui ei paiguta), näägutad (räägid), teed ise, sest see tegelikult häirib sind.

50% reegel toimib kahes etapis.

Küsin endalt, milline tegevus mind TÄNA kõige rohkem teenib. Eksime, kui arvame, et peame alati ühtemoodi valima. Näiteks alati variandi A. Ei pea. Päevad ei ole vennad. Sa saad iga päev valida erinevalt. Näiteks tunnen, et täna on mul energiat oodata, millal ta ise seda teeb. Mind ei häiri, kui ta seda ei tee, sest näiteks on tema kord süüa teha, ma ise ei taha süüa vmt. Teine päev tunnen, et mul on lihtsam see ise ära teha, sest see häirib mind ning mul pole kannatust ootada, millal tema seda teeb. Kui ma valin ise teha, siis teengi seda sellepärast, et mind teenib antud tegevus. Ma ei tee seda tema jaoks, temale koha ettenäitamiseks või mõne muu taolise põhjuse pärast, vaid sellepärast, et mind ennast need nõud häirivad. Kui teen seda ohvrimeelsusest, sest minaolensiisniiheainimenejasinaeiole või minakoguaegteenjasinaeiteemittekunagimittemidagi, siis ma ei tee, sest sel juhul teenib mind variant a või c rohkem.

Pikaajalise suhte aluseks on ühised huvid ning kvaliteetaeg, mis koos veedetakse. Nagu ühisosa, mis annab võimaluse mälestusi, ideid koguda ning emotsioonide jagamine. Näiteks, kui ta loeb raamatut, mis on äge, siis ta tahaks, et ka kaaslane loeks, et selle üle arutada. Või näeb filmi, reisib, siis tekib jagamise ning koosvaimustuse, diskussiooni võimalus ehk uudishimu teise inimese vastu.

 Seks. Kui puudub seks, puudub ühendus. Eks see on omamoodi halb nõiaring. Kõik kokku annavad terviku. Kui puudub vaimne, hingeline ühendus, siis puudub ka tõeline füüsiline lähedus. Kui puudub füüsiline lähedus, siis kaob vaimne, hingeline.

Kui mõlemal paarisuhtes olijal on ühesugused vajadused, on tulemus perfecto. Mitte nii täiuslikus versioonis saab kuuest neli sisse osta, aga kaks on määravad. 

Autor

Kirjuta kommentaar