Rämpstoit. Mis see on ja kuidas see kahjustab meie tervist? Mida see ükskord sisse jõhverdatud burks, suur coca cola ja friikad meiega teevad? Mitte midagi. Igatahes, mitte rohkem kui sisse hingatud heitgaasid ja punaseks värvitud õunad või kollane mahl pakendis. Aga  miks nimetada rämpsuks toitu, mis tegelikult on maitsev, ja ei meenuta nagu rämpsu. Võib olla peaks küsima hoopis, mis on rämps ja mis on toit?  Või, kui toit võib olla rämps ja rämps toit, siis kuidas on, kas võib olla veel ajarämps…ehk siis on aega veedetud….rämpsult, räpakalt, sisutult või hoopiski tähendab see raisatud aega. Sisutühja. Nagu saad sa rämpstoidust tühje kaloreid, ei saa ju ka räpakalt mööda saadetud aega tagasi keerata ja seda mõtestatult kulutatud ajaks muuta.  

Miks inimesed söövad endale siis mõttetult tühje kaloreid sisse, või miks kulutatakse aega, täiesti mõttetute tegemiste peale. Kas sisutühi tegevus on siis rämpstegu? Millal sa aru saad, et see, mida sa ponnistad ja teed, otsekui oleks see kasulik, kui ühel hetkel tundub see justkui sisutu. Kes see ütleb, et seal on sisu või seda pole? Kes ütleb, et toit on rämps? Või et rämps on toit?  

Milline mõte on väärt mõte ja milline on vähem väärt?  

Täna on pea igatahes väärt mõtteid peas olnud küll. Olen uurinud erinevaid mõisa hooneid, nende ajalugu, peremehi, mis neist saanud on…..Ühest mõisahoonega olen isegi mina kokku puutunud. Seal majas möödusid minu algklasside aastad. Minu esimene klass, esimesed sõbrad ja esimesed mälestused, sellest kus ma ühe tüdruku tüli käigus kraavi tõukasin ja millegi pärast on see siiani meeles. Isegi puu, kus see juhtus on meeles. Kraaviperv, millest me kehalise tunnis alla sõitsime, mis tundus nii järsk. Nüüd ei tundu seal enam mägegi olevat, mingisugune kujuteldav kallak, vist isegi nagu oleks 😀 Õunapuu aed, kus klassiga õunu sai korjatud, ja peenarde vahel kõpitsetud. Pargis, oli vist esimene puude jänesekapsaga…ma millegipärast ajasin seda päris pikalt ristikuga segi… 😀  

Koolisööklast meenuvad kohe piimakissell ja karamellkissell…ja üks seik, kus minu vastas istuv klassiõde nämmutas seda karamellkisselli, sest noh talle need ei meeldinud. Ja kommenteeris vist et noh see on rõve nagu kaamelitatt või midagi. Ma ei mäleta, mida ma vastasin. Aga mäletan seda, et mina sain selle “kaamelitati” eest pahandada. Ma mäletan kehalise kasvatuse tunde. Eelkõige mängu “Haned-luiged, tulge koju” “Ei saa, hall hunt on ees.” “Tulge ikka lennates.” Mulle ei meeldinud kunagi õuealal need pulkadega kaared, sest ma jäin alati sinna üles hämmelduses enesega vestlema, et kuidas ma sealt alla ikka peaksin tulema. Mulle meeldib see kivist keerdtrepp ja see värvilõhn koridoris. Minu meelest on see mälestuste ja nostalgia lõhn, teised jälle räägivad, et see on värvi, mis nina kõditab 😀 Meenub, et selle mõisahoone taga on põld, ja kahe põllu vahel on kraav. Sinna kraavi tekkisid talvel lumevallid – me veel käisime ja kaevasime lume sisse  endale onne. Tihtipeale, koju minnes olid püksisääred märjad ja saapad läbi vettinud, sest nii mõnigi kord vajusime jalgadega läbi kraavijää.  

Praegu on seal hoones mõnusa olemisega raamatukogu, kus  tegutseb lisaks ka tarmukas küla pereklubi. Pereklubi ja raamatukogu korraldavad ka külarahvale üritus. Kultuurilisi, kui käelisi meisterdusi  ja viimati oli isegi raamatu “Kuuking” esitlus. Lastele korraldatakse infomiine. Kusjuures mõtlesin, et peaks ka kodus harjutama nendega infomiini…võtan mitmest lasteraamatust küsimused ja panen auhinnaks midagi eriti motivatsiooni- revolutsiooni väärilist välja ja põmm! Kupatan oma väänikud,  nutiseadmest välja ennast arendama  🙂  

Midagi revolutsioonilist ja mõlgub mulgi mõttes. Iseasi, kas sellest ka nüüd päris- päris asja saab, või vajub see mõte nädalavahetuselt tühjaks, kui nõelaga torgatud õhupall…teate küll, puhud õhupalli täis ja siis lased selle lahti, siis see kiunudes ja puristades ja laperdades kihutab toas ringi ja siis kukub suvalises kohas plärts! põrandale ja sinna ta jääb.  

Olgu sellega, kuidas siis on – eks see selgub. Aga mul on siiralt hea meel, et taas elustusid mõned mälestused, mida on vahva mäletada 🙂

Täna on pisut selline mõtisklemise päev. Reede. Tegelikult on vist isegi lausa öö ja minusugune vajab iluund. 

Hommikuni 🙂

 

 

 

  • Pildi autor: Kairi Roomet
Autor

Kirjuta kommentaar