Tänane postitus kannab endas pisut eestlaslikku vingu, ehk siis kriitikat Tartu Ujula Konsumi pikka kasvu turvamehe suhtes, kes võiks õppida elementaarseid klienditeeninduskust või viimistleda algtasemel suhtlemisoskust elik ära õppida, käibel olevad viisakusfraasid ” Tere, vabandust, jne”. Tihti polegi oluline see, mida sa ütled, vaid kuidas sa seda ütled. Ja tõtt öelda, ma ei saanudki aru, mida ta saavutada tahtis. Kui tuju rikkuda, siis palju õnne, õnnestus suurepäraselt 😀

Aga point siis selles, käisime Ujula Konsumi Coopis toiduvarusid täiendamas, algselt istus põnn toidukärus, seal kus beebid võimalik on istuma panna. Mingi hetk, talle seal enam ei meeldinud ja poerahva närvide huvides, võtsin ta endale sülle. Kassas suurem tüdruk läks mingit hinda üle kontrollima. Panin põnni siis tühja toidukärusse, et maksmiseks käed vabad oleks ja lükkasin käru umbes 10 sentimeetrit. Murdosa sekundit hiljem koputab turvatöötaja õlapeale ja kuskil seljataga juhib mörinal tähelepanu ” Pange oma laps istuma sinna, kus tema koht, mitte toidukärru. ” ja kadunud ta oligi. Selles osas tark mees, et kui ma end kogunud oleks, ega ma oleks talle midagi vastu kah lajatanud. Aga see asemel vahutasin hoopis kassas. Eks kassiir üritas nagu minu poolt olla, aga noh, minu tuju see olukord nagu rikkus ikka küll.

Positiivne on muidugi jälle see, et…ma täitsa vahutasin sisimas. Suhteliselt lühikest aega, kestis see küll, kuid siiski. Paar kuud tagasi oleks see mulle täiesti ükskõik olnud. Seega tundub, et emotsioonid on täpselt enamvähem tagasi. Aga erinevus, mida loen pigem positiivsuseks on see, et mul on meeles, mis oli, kuid tõsimeeli ütlen, et no ei huvita 😀

Eelmine kord käisin sealsamas poes. Beebi, kes tavaliselt poes ei jonni, ei väänle oli tol korral palavast ja lämbest autosõidust väsinud. Nälg jne. Ja poes kärus hakkas nutma. Ja siis üks vanem naisterahvas turtsatas põlglikult ” Mis ronite oma jonnivate põngerjatega siia poodi.” Nagu ma nimme oleksin teadnud, et just sel hetkel saabub lapsel see viimane taluvuspiir ja nagu kiuste toon ta memmede kiusuks lihaleti vahele. On inimestel ikka pseudoprobleemid 😂 Kuumaga suht sassi keeranud ikka.

Ja siis, kui mina julgen, midagi nagu öelda, siis olen ikka eriliselt ülbe kuju. Hah! Ega ma enam ei ütlegi. Ma pigem kirjutan. Palju parem tunne on endal, peamiselt teadmine, et ega sõnasõtta astumine, ei too kummalegi poolele võitu.