Viimastel pĂ€evadel olen jĂ€llegi hakanud oma mĂ”tteid ĂŒles kirjutama. PĂ€evikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel kĂ€is mu mĂ”te nii palju kiiremini kui kĂ€si jĂ”udis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka nĂ€rvi. 😀Kui ĂŒks lause sai kirjutatud, siis oli kolm jĂ€rgmist juba unustatud. đŸ€ȘOjaaa, mĂ€luga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste pĂ€ev- tulevad ja lĂ€hevad! Ainult kĂ”ige olulisem jÀÀb pidama! Nii ongi pĂ€evik samuti juba ammu arvutis.

KĂ”ik, kes on pĂ€evikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mĂ”tete ĂŒlesmĂ€rkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mĂ”tted selgeks mĂ”elda. Paberil-arvutis oma mĂ”tteid ĂŒle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud ĂŒle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti pĂ€evikust raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan nĂ€ha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hĂ€sti, et öelda, et see on raamatus? Üks hĂ€sti vahva kolleeg ĂŒtles mulle just mĂ”nda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vĂ€hem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. đŸ€—Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pĂ€rast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jĂ€tkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad
 enda arvates.đŸ€Ș

TĂ€nase pĂ€eva pĂ€evikupidamise soovitus on – hakka kirjutama headest asjadest! –

Seda, et ma mĂ”tteid ĂŒles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tĂ€henda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka pĂ€ris kĂ”ige vĂ€ljaĂŒtlemise koht. PĂ€eviku all mĂ”tlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

NĂ€iteks, kas oled kunagi mĂ”elnud, mitu kommi on kommi pakis? 😀

Kas see on ĂŒldse oluline? Kui su lapsel on tĂ€na klassiĂ”htu ja tavaks on mingit nĂ€nni lauale viia ja sa tead, mitu last klassis on, siis on ĂŒlimalt tĂ€htis, mitu kommi on pakis.Nii ma siis kĂ€isin tĂ€na poes, lapse poolt antud tĂ€psed juhised ees, et millist kommi ta soovib. Lahtiste kommidega on lihtne. Soovitud “Teekonna” kommid olid aga ainult pakis. PĂŒĂŒdsin kĂŒll lĂ€bi kirju paki neid teekonnasid 🙄đŸ€Ș kokku lugeda, aga tundus, et poolenisti Ă”hku tĂ€is pakk plahvatab pigem kohe ise, nii et ma ei julgenud rohkem muljuda.
LĂ€ksin siis ĂŒhe töötaja juurde ja palusin ilusti, et kas vĂ”iksime paki lahti teha ja vaadata, mitu kommi seal pakis on.
Ma vÔiks saada kommipaki pealt ise lugeda, mitu kommi seal on, mitte ei peaks kÀÀre ja pakendi lÔhkumise luba otsima!

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga Ă”ppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rÔÔmu teeb, mille ĂŒle Ă”nnelik olen, mis hĂ€sti lĂ€ks. Ennast kiitma edusammude eest. KĂŒsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei mĂ€rka hĂ€id asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie vÀÀrtused on erinevad.

Ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need kĂŒljed ja teod, mille jaoks oled vaeva nĂ€inud. Ja samas kui vÔÔraste eest oma nĂ”rkusi varjame, siis enda puhul on oluline nĂ”rkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nĂ”rkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi jĂ€rgmisel hetkel su nĂ”rkust sinu vastu kasutab.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mĂ”elda, siis see pĂŒsibki ilus!

Pole saladus, et loovus ja kastist vĂ€lja mĂ”tlemise vĂ”ime ei ole koolisĂŒsteemis midagi tervitatavat. Pole kunagi olnud. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igatsevad tagasi noorust. Mina olen kĂŒll vĂ€ga Ă”nnelik, et ma ei pea kunagi enam lĂ€bi tegema neid eluetappe, mis on juba tehtud. Et ma ei pea kunagi uuesti kordama neid Ă”ppetunde, mille olen kord juba Ă€ra Ă”ppinud. Praeguses vanuses ja kogemuste pagasiga on olla oiiiiii kui hea.🙃🙂

Aga mu lapsed on koolisĂŒsteemis vĂ”i sinna sisenemas. See aga tĂ€hendab veelgi tihedamat seost ja samas saamatuse tunnet. Kui oled ise mingis olukorras, siis pead lihtsalt hakkama saama. Kui olukorras on sulle kallis inimene, siis pead teda toetama
 aga samas mitte aktiivselt sekkuma ning puudub igasugune vĂ”imalus olukordi lahendada.

Veebruaris olen siin tĂ€itsa vait olnud. Selle vaikuse varjus on mu kĂ€esolev aasta kulgenud tarkusetera jĂ€rgi, et lugemata kirjutada ei saa. TĂ€na lĂ”petasin selle aasta 57 nda raamatu lugemise. Eelmisel aastal lugesin 149 eesti raamatut, eesti autori sulest. Umbes samapalju vĂ€lismaiseid teoseid sinna juurde đŸ€Ș

Kui mĂ”elda, et ĂŒleeelmisel aastal lugesin kokku 134 raamatut, siis on tempo ilmselgelt tĂ”usnud. Aga vĂ”in juba ette lubada, et nii see ei jÀÀ, sest kui ise kirjutama hakkan, siis lugemine vĂ€heneb.

Paar nĂ€dalat tagasi hakkasin ise ka ĂŒhte uut noorte raamatut kirjutama. Nö kogupere projekt. Laste kĂ€est aga saan pĂ€ev pĂ€evalt nii palju uut materjali, et vĂ”iks palju-palju uusi raamatuid kirjutada. Tunnistangi siinkohal, et ma polegi nii andekas đŸ€Ș, kui lasen vĂ€lja paista, vaid kasutan oma laste mĂ”tlemist raha teenimiseks Ă€ra😳
 hmm, kui hirmus! (Sarkasm 😉 ) Ja nii need lapsed siin elavadki
 vĂ€ldivad kastistumist, arendavat loovat mĂ”tlemist.😀😀

Iga Ă”ppetund sellest, kuhu sa ei kuulu on hea, sest see aitab taaskord tugevamini kanda kinnitada seal, kuhu kuulud! Parim on see, kui tunned Ă€ra, mis on sinu jaoks elus oluline ja suudad endale ja oma kallitele sellise elu luua 💕

Autor

Kirjuta kommentaar