Otsustasin siin omadega aru pidades, et kui koroona pisikud jm idioodid lähemale liiguvad, siis tuleb me 16.08 avatud hoovide üritus siiski tühistada. Sügiseks on siiski suured plaanid ja ootused, ning ettevaatlikus enese ja laste tervise turvalisuse huvides ei teeks, paha.

Aga et, siis siiski pakkuda laste seisukohast huvitavat ja mänguderohket nädalat, siis võtan jalad kõhu alt välja ja koos lastega korraldame iga päev meie hoovis vahvaid mänge ja võistluslikke testmänge 5 minuti jooksul (üks mäng)

Homseks torkas pähe, et teeks hobuseraua viskamist. See, millele viskaja pihta saab, selle asja endale auhinnaks. Väiksematele platsil triki-slaalomsõitmist ning korvpallivisete mänguline harjutamine. Ja võib olla lisandub midagi ka jooksvalt juurde. Sõltuvalt siis sellest, kuidas lapsed õhin-põhin baasil kaasa teevad.

Igatahes, see siis homseks pühapäevaks. Aga täna lubasin tüdrukutele, et teeme midagi koos. Vudilasse.

Vudila plaan on alati kena tore, kuigi minul täiskasvanuna, kellel see kaasajõlkumise roll – on arusaamatu, miks pean tasuma piletiraha 13 eurot. Selle hindadega on muidunaljakas ka see, et netist ostes on 2 eurot igalt piletilt soodsam (aga kui kohapea teada saad, siis tundub see tüssamisena). Perepilet (2t ja 2 last) on kohapealt ostes 60. Aga kui perepiletit soovib seltskond, kus 1 t ja 3 last, siis pere alla nad ei lähe ja hind on neile 62. Kui perel on olemas perekaart, ja sooviks 1t+3last sissepääsuks seda kasutada, siis….sa pole pere, sest ülejäänud liikmeid pole kaasas ja pead lunastama 62 eurose sissepääsu pileti. Kõlab nagu väikene tüng, sest kui oled sõitnud pika maa maha, ja sabas ära seisnud, kuidas sa ikka kassas ütled lastele, et kuulge, ärme ikka läheme. krigistad hambaid, ja lased rõõmsalt kaardi makseterminaalist läbi.

Me polnud seal käinud juba aastakese-paar vist. Me laste lemmik elektriautod olid vist oma aja ära elanud, ja neid me ei leidnudki. Basseini alale, me ei trüginudki, õnneks võtsid lapsed asja mõistusega, sest tõepoolest 2m vahet seal keegi hoidnud, pigem oli suhe selline, et igale külastajale 2 cm vaba pinda. Seega, me käisime neil atraktsioonidel, mis meile varasemaltki kutsuvad olnud.

Eeskätt siis põrkeautod. Õed omavahel ja siis pisikesele poisile korraldati ka väike ring. Siis nad käisid batuutidel hüppamas. Pisike poiss astus ka vapralt õdede kannul ja tundus, et meeldis.

Sealt edasi liikusime mängutuppa II korrusele, varju päikese eest ja see oli me peamine atraktsioon 1,5 tunni vältel, kus leiti tegevust autodega sõites, mängumajades, nukumajaga mängides, kiikudes, pallimeres ja liutorust allalastes. Takistusraja ehitamist ning tehtu läbimise järjepidevat proovimist, mulle käigupealt improviseeritud nukuetenduse etendamist, lauamängudega tutvumist ja puslede kokkupanekul saime ka käe valgeks.

Lõpuks siis plikad arvasid, et Vudila juurde kuulub ka üks jahutav jäätis. Selle me manustasime endale sisse, mõnusalt jahedas bistroos, mis meie õnneks oli avar ning laudade paigutus, lubas 2m ja enamgi vahet teiste külastajatega.

Jäätis söödud, läksime rööveldasime piraadilaevas, ronisime välitakistusrajal, plikad tegid paar õhusõitu ja siis suundusime ponisid otsima. Leidsime. Vudilas pakub ponisõitu ja loomapargi osas ( jänesed, kanad, kitsed ja valge eesel) Tamme ratsutalu. Ponitiiru eest küsitakse eraldi sularahas tasu. 5 eurot. Võimalik saada ka vankrisõitu.

Siis suundusid piigad veel suuremate batuudide peale ja oligi aeg, me väsinud väikemees autosse meelitada, et koju sõita. Veelonksude ja meeleheaga, mis varasemalt autosse ostetud, johtus see nutu ja probleemidevabalt. Vudila parklast välja manööverdades, põngerjas juba magas. Seega üldiselt oli tore, kuigi selles maksesüsteemis pettusin järjekordselt.

Kui võrdlusena tuua – siis Leedus meremuuseumi ja delfinaariumi pilet KOGU perele päevaks ON meie peresuurust arvestades 80 eurot, siis 3,5 h vudilas 1h ja 3 laste tundub kohatult suur (80 eurot vudilas 1t3last sissepääs, ponisõit, 3 jäätist ja pudel vett)

Koju jõudes ootas ees üllatus – ummistunud tänav. Linnlased olid kogunenud me järveranda, seega ujumisplaan takerdus asjaolu taha – et endiselt me sinna ülerahvastatud meetrile astuda ei söandunud. Õhtul kui rahvas minema valgus, oma sodi maha jättis, saime siis ka meie lõpuks veemõnusid nautima.

Vahepeal jõudsime vanaema juures käia – tomateid ja kurke toomas, tal neid pööraselt palju ja kõike ju sisse teha ei jõua. Meie põnn naudib koduste tomatite ja kurkide söömist ülekõige. Pärast vanaema juures marjapõõsastes nokitsemist oli poisi meel hea ja vahvalt keerutati käsi ka vihmaveetünnis kus mitmed puukoorest valmistatud paadikesed eelmisest korrast ootamas.

Ja siis, kui me lõpuks koju jõudsime, siis oli natuke aega ka täiskasvanutele omaette näpistada. Eeskätt oli muidugi vaja teha ära kastmiskomando (kilemaja kurgid ja lillepeenrad) ja siis sai maha istuda ja veranda terassilt loojuvat päikest ja sinist taevast ning suupisteid nauditud.

See suvi suvekujul on ikka päris hea küll 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar