Ootused ja lootused, on varmad meid panema paika eesmärgid, visioonid, mõtted ja isegi tegevuskava, sest inimene on kord juba selline, et enne tegutsemist planeerib, mõtteb ja kujutab vaimusilmas ette, milline peaks välja kukkuma või näima lõplik tulem. Meie pisem piiga ootab oma sünnipäeva, milleni on veel viis päeva, mille jooksul saab kalendris päevi kokku veerida ja lugeda. Täna on esimene päev.

Me kõik ülejäänud väänikud loodame, et pidu, mida me korraldame, tuleb täpselt nagu mõeldud. Kaksikute tähtkuju on kord juba selline, et kuigi detailide kallal nokitsemine on oluline enne pidu, kui ka peo ajal, on oluline ka tulem, emotsioonid lapsel, sel ajal, kui näeb kaunistatud peopaika, esimest külalist ja kõiki detaile, mis on mõeldud vaid talle.

Täna, 7 aastat tagasi, põdesime suurte lastega tuulerõugeid. Minu esimesed. Ka möödunud aastal, suvel, juunikuus, oli “au” plikadel nendega tegemist teha. Arvatavasti külastavad, need pahalased meid kord veel, kui väike põnn lasteaia uksi kulutama käimas hakkab. Minu isiklik arvamus, parem lapseeas ära põdeda, kui hiljem. Kuid sihilikuna oma last tuulerõugetega nakatada, on ülimalt arusaamatu teguviis ja ma lihtsalt ei mõista, nende vanemate mõistust, kes nii teevad.

Varsti on lähenemas sõbrapäev. Me lapsed võitsid fb loosimängus tasuta 30 min fotosessiooni sõbrapäeva teemalise. Väga vahva. Ka lapsed ise on tegevuses olnud, et oma sõpradele vahva üllatus korraldada 😉 nii, et psstt 🙂

Meile toodi eile uus välisuks, pandi ette ka. Väga väga võimas. Uskumatu, kui palju mõjutab ikka korteri uks elu. Eelnevalt, me kuulsime kõike, mis koridoris toimus. Naabrite üles alla ja ringi käimist, välisukse kolksu, postlastide koljsu, kui postiljon jälle oli tujus ringi tuuseldada ja suitsu kimumist, iga poole tunni tagant. Ühesõnaga, mitte ühtegi üleliigset kolksu ega piiksu. Arvatavasti, püsib siis siin soe ka kauem sees kinni.

Muidugi, ega korterelamus on naabritega suhted olulised, kuid siiski tahaksin teha ühe tähelepaneku – kui ühel naabril on midagi vastukarva, tuleks jutt ära klaarida kahe naabri vahel, mitte nägu täis sõimata töömeestel. Jaa, me töömehed said pragada, ülal elavalt vene rahvusest meestetahvalt, kes arvas, et töömehed peaksid jätma katki oma töö, olles eest ära võtnud vana ukse, katkestama oma töö, kuni nende laps magab ja siis jätkama, kui nende laps on ärganud. Tore helesinine unistus. Mul on samamoodi väike laps, kes eile palju rohkem magada tahtis kui seda tegelikult sai. Jah, tõepoolest. Teised teevad remonti, müristavad – mulle isegi eelmise uksega ei kostnud seda niipalju sisse, et nurisema või tõmblema minna. Aga näed, on inimesi, kes ei pea paljuks …. vähemaöt, ma ei kuule enam, kuidas ta päevas 24x suitsu käib õues kimumas, kuigi jah, ka pidev peal istutava mänguauto veeremine üle magamistoa (minu) lae ei pane just rõõmust hüppama, aga ma ei näe ka mõtet seepärast närima minna. Kortermaja rõõmud, nagu öeldakse.

Käisime hobuseid vaatamas. Leiba ja porgandeid ja kuivatatud õunu viimas. Tuli igatsus, uuesti trennis käima hakata. Õnneks, läks see mõte suht ruttu üle. Kuigi tallilõhn, hobused, hein, krudisev lumi , ohh missugune nostalgia laks.

Jõudsime veel õuna roosi muffineid küpsetada, suitsukoodiga hernesuppi ja rosinakissell õuntega+ kohupiimakreem valmistada, varsti õppurid ju kodus.

Täna oli nii, ilus päev, juba hommikul, otsustasime, teha teistmoodi ja märkida ära fb sse, meie päeva hetked, mis täidavad (tee), tassikest või patareisid. Eks näeme, kuis välja kukub.