Meil on kõigil mingid ootused. Tulvil lootust täis, või hoopiski ootused, mis on lihtsalt ootused, ootus, et keegi käitub nii nagu sina tahad.

Näiteks läheb õhtul kell 21.00 magama (minu ootus). Või (laste ootus), et ei pea end hästi üleval pidama, et küll emme ikka järgi annab ja jäätist ostab. Või suvalise jalakäija ootus, et kiirusepiirangust kinni peetakse või et sebral eesõigus antakse. Või lemmiklooma ootus, et varsti tuleb keegi koju ja viib õue.

Luhtunud ootused on need, kui magama ei lähe õigeaegselt keegi, koer pissib kättemaksuks vaibale, lapsed pole oma jäätist ja multifilmi saanud, ja nii need tülid tekivad. Miks? Ootuste pärast, mis juba algselt olid ootused, mitte kindlaks määratud tegevused.

Et kooliaastal kõik sujuks, tuleb kohe alguses, kõik pehmo nurka visata ja reeglid paika panna. Kui heaga ei saa, tuleb kõik “hea” ära jätta. Kõlab kuidagi resoluutselt, aga paraku nii on. Igasugune suhkur, tuleb õhtul ära jätta. Minu meelest on liigse suhkru ja info küllus, üks suuremaid probleeme, esikolmikus, mida juhib vähene kehaline aktiivsus. Vähene, kehaline aktiivsus, toob keskendumishäired, uneprobleemid ja loogilise mõtlemise ja analüüsi oskuste vähenemise.

Aga mida siis teha?

Tuleb kolida maale. Olla looduse ja maarahva teadmiste, tegevuste usku. Miks hobuse taga ei tohi seista, miks öösel paistab kuu või miks rongiliiprid enne vihma kumisevad. Osata olla vaba ahistavatest, kontrollivatest ruumi ja isikupära piiravatest raamistikust – interneedusest.

Ootused on. Jäävad ja ega uued tulemata ei jää. Tuleb vaid osata vahet teha, mis on siin ja praegu oluline või lihtsalt roosamanna ninnunännu unelm, millel reaalse eluga seostki pole 😀

Autor

Kirjuta kommentaar