Hommikud on täidetud ärkamise ja hommikuasjadega. Päeval oleme koolis ja õhtul hakkame valmistuma ööks. Öös, on asju.

Me pole paika saanud veel seda õhturutiini. Nii raske on varem tuppa tulla ja varem magama minna. Mina saan iga kell hommikul vara üles kui vaja, aga plikad küll mitte. Neile meeldib õhtuti ikka rumalusi välja mõelda. Pisike õde näiteka tupsutas väikese venna sinise viltpliiatsiga kokku. Nagu tuulerõuged, ainult, et sinised. Õnneks tulid vee ja seebiga maha. 😀

Täna käisin pisema õega tema trennis kaasas. Seal, kus nad koguaeg käivad. Ja kohale jõudes, selgus, et trenni polegi. Et see hobuste omanik, laskis uue hobusega olemasolevad ponid kokku ja need siis põnevil oma uuest liigikaaslasest. Et kas väikeõde ainult kammida ei tahaks, et alati ei peagi ratsutama ju. Minu meelest täiesti imelik. Emps oli pisut õnnetu, et nii pika maa maha sõitis, teiste õuesoleku ja tuduaegade arvelt. Mõmmi ise oli ka õnnetu, et ei saanud ratsutada, nagu viimati selgeks sai.

Väiksel vennal seevastu oli nalja nabani. Tagus vastu pead mulle, sikutas minu paremat kõrva ja toppis näpud mulle ninna.

Patsutas ja sasis ponidel tekkivat talvekarva. Tema nüüd küll, taluloomi ei karda.

Empsil on käsi täiega valus, sinine aga arsti juurde ka ei lähe. Siis kui käsi paiste läks, siis ka enne viis ühe siia tänna, käis poes, võttis õed koolist ja lasteaiast ja alles siis läks arstile. Isa on täpselt samasugune. Selle vahega, et emps vähemalt saab aru, kui valu on selline, et tuleb arstile minna. Paps läheb alles siis, kui emps ta peale kurjaks saab. Ega mina, ka arstile minna ei taha, eriti veel emosse, siis on tunne, et midagi on katki ja siis peab sinna jääma.

Õhtul tegime siis “kiirtoitu” spagetid kastme ja kanaga. Tortillakausikesi toorsalatiga ja vaniljeküpsiseid. Tuletasime meelde, mis kokaraamatusse kirja panime, muidu läheb meelest äragi.

Hakkan sünnipäeva plaane mõlgutama. Kes kus ja millal?

Autor

Kirjuta kommentaar