Sügis on. Kaamost pole. Mis on pisut ebatavaline. Ebatavaline on ka see, et köha tuli ja 2 päeva hiljem, kadus. See väike, vastik, krooniline köha, mis iga sügis tuleb ja enne kevadet ei lahku. Ilmselgelt olen aastast aastasse valesid ravivõtteid kasutanud.

Muuseas, ma leian, et tööl käivad ja päevast päeva rabelevad inimesed, võiksid osata rohkem puhata. Rohkem teadlikult kohal olla, teadlikult mõelda, mis nad teevad, miks nad rabelevad ja miks mitte rohkem puhata, ja rohkem hoolida iseendast, mitte naabri mukist, kes metsaservas plehku pani. Või kohe kukkuvast tähtajast või oot, viibides külalisena sünnipäevapeol, oled ninapidi pool tundi telefonis, samal ajal kui su laps sünnipäevalast kiusab ja tarzani kombel huilates üle teiste laste peade tormab.

Päris vahva on tegelikult, teiste inimestega suhelda või koos oma lapsega mängu atraktsioone avastada.

Või kodus teleka ees kaarte mängida, sokki kududa, jutustada. Kakaod juua, sinna sisse vahukomme uputada. Mandariine kilode kaupa vitsutada ja varvastega koerakasukas sasida. Akna taga toksivaid kollaseid tihaseid jälgida ja mõnuleda, mõnusas sügise hygges, nagu taanlastel kombeks. Või juua, üks korralik, kella viie tee, nagu inglastel tavaks.

Usu, see arveid täis postkast, ei kao kuhugi ja tolmurull kapi all, ei sega ka kedagi, kui just Sina täna puhata tahad.

Nb! Et hetkes olla ja puhkus oleks nauding, riputa ka nutiseade, varna või peida sahtlisse 😀