Minu hommikud, õigemini need hommikud, kus mudilased lasteaias ja koolis on need kus ma võtan aega endale näpistamiseks võimalikult palju. Isegi, kui ma võtan lihtsalt endale aega, et midagi kirjutada, sest raamatu tähtaeg vuhiseb kiiremini kui arvata osanuks 🙂 siis mind ajavad pisut marru need inimesed, kes arvavad, et ” sa oled nagunii kodus ja kui lapsi kodus pole, siis mida sa ikka nii suure vaba ajaga peale hakkad” Eksole. Et kui ma küsin näiteks sinu käest midagi ja sa vastad seepeale, et “ou, kuule ma vastan sulle hiljem, kui mulle sobib. Ma helistan.” Siis tegelikkuses on nii, et kui ma hommikuti üritan paari tunni sisse mahutada koristamised, ja kraamimised, koeraga jalutuskäigud ja kiire hommikusöögi või ettevalmistused lõunasöögiks, siis nendest tegevustest ülejäänud ajal ma vehin kirjutada nii et higimull otsa ees ja jooksumeistel Bolt ei jõuaks ka mu käsikirja rekordile järgi liduda. Siis tõsiselt kui ma kirjutan sulle, et küsida mind huvitavale küsimusele vastust, siis sa vastad või ära pigem vasta üldse. Sest kogemus on näidanud, et seda vastamist võibki ka hiljem ootama jääda. Pole hullu, saan aru, et sul ei tekkinud vaba momenti et mulle kirjutada/helistada. Samuti pole hullu, kogemus on näidanud, et minu küsimus haihtub toimetuste reas. Tean, sest ma ise olen samasuguse kõike unustavuse teemaga rinda pistnud. Pole probleem, et mõista.

Minu hommikud ( 8.30 – 12.15) on minu tassike teed. Seda nii otseses kui kaudses mõttes. Mõni nädal mul on neid, teisel nädalal vähem või rohkem, sõltuvalt sellest kas on nohupisik ligiduses või mitmest teisest tegurist veel. Mõni päev on lühem, teine jälle pikem. Igalühel meil on vaja aega iseendale, või vaiksele tunnile, et oma mõtted peas ritta seada või loogilised read paberile kanda. Või hoopis sukelduda oma raamatutegelasega peadpööritavasse seiklusesse. Või juua see tassike teed, metsas kännu otsas, kaaslaseks truu koer ja veel rohelises puhmas külmast siniseks tõmbunud jõhvikamari. Või hoopis järvekaldal külmas vees kõlgutada jalgu, unistada koos peade kohal liuglevate pilvedega, tuulesahina ja üksiku punase sipelgaga, kes ehmub kui sind oma koduteel näeb. Kiljatate mõlemad ja jooksete mõlemad kahte lehte laiali. Sellised need minu hommiku on – minu hommikud määravad ära, kui laetud on minu patareid, et ennast õhtul teistega jagada.

Täna tundub, et sssssärtssss on ppiisav. Igaljuhul hakkame küpsetama kahte erinevat sorti õunakooki ja teema sokolaadiglasuuris pontsikuid ja siis vist peaks midagi soolast ka välja mõtlema. Ahjukartulid oleks päris kõnetav mõte 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar