Täna on see päev, mil saab vanemaks meie pere kõige suurem ja esimene Väänik. Juba 12- aastaseks. Alles ta oli täpselt nii pisike, et mahtus issi kokkupandud pihkudesse. Alles ta lalises ja magas emme-issi kaisus. Alles õppis ta roomama, sealt edasi on meeles värskelt tema esimesed sammud, sõnad, sõbrad, esimene lasteaed, esimesed esinemised, minek esimesse klassi…. nii palju esimesi 🙂

Nüüd on ta juba suur poiss, varsti sama pikk, kui ma ise. Hea südamega, abivalmis ja hooliv poiss. Ei mina tea, teisi lapsi, kes oleks nõus vaatama ja mängima oma väiksemate õdedega, kui tema. Ka pisemat venda hoiab ja tahab temaga tegeleda. Talle meeldib kokata, raamatuid lugeda, telekat vaadata. Ka õppimist hoiab korras. Ja oma tuba on alati korras. Ka sõpradega ei satu pahuksisse. Sõbruneb kiiresti ja on lihtsalt väga tore poiss.

Minu meelest, me võime vaid uhked olla, oma suure ( kuid siiski pisi) Vääniku üle. 😉  Palju- palju õnne sulle, armas poja!

See pole mingi uudis, et aeg lendab. Ja uudis pole ka see, et  kallid kasvavad. Ent hea on teada, et see armastus, see jääb. Isegi neil aegadel, kus nunnu nööbikese asemel on kodus korraga  iseteadlik teismeline, ja siis on tal juba oma pere… Jah, see armastus muutub, teiseneb. Ent on alati olemas. Kaksteist aastatäit päevi on sündinud ja vajunud õhtusse. See kalli  on kaksteist aastat vanem. Leidsin karbitäie fotosid, mis tehtud 12 aastat tagasi… kuni siiani. Need pontsakad varbad! Ja põselohud! Ning milline helgus ning armastus neilt piltidelt  vastu vaatab! Kõik see ilus, mis on vajunud argisekelduste alla, on korraga taas meeles! See on armastus minu ja  kallite vahel. Me usume armastusse. Sellesse, mis kestab üle aja.

Autor

Kirjuta kommentaar