Jääb alati nii lühikeseks. Mäng, ei saa õieti hoogu sissegi, kui vanemad karjuvad aknal kõõludes, kedagi meist tuppa. Nii nõme.

Me mängime päeval kaarte, ronime skatepargis, jookseme niisama ja hängime sõpradega kergliiklusteel. Eelmisel aastal, oli meil siin noorteka tegevused, sel aastal, ei midagi. Nii, kahju, et Lia ära tallinnasse läks, temaga lihtsalt oli nii äge.

Aga jah, õhtul kui hakkame pesapalli mängima, siis on meil reegel, et mängu pooleli jätta ei tohi, sest siis järgmisel päeval enam mängu ei saa.

Mõnikord, aga vanemad kamandavad varem tuppa. Püüdsin ükspäev neile, sellest reeglist rääkida, aga ema ütles, et meil on kodune reegel õigel ajal õhtul tuppa tulla. Miks kodus nii keelavad reeglid on? Miks me ei võiks olla õues täpselt nii kaua, kui me tahame või nii pime on, et me enam õues olla ei tahakski? 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar