Ligi 2/3 eestimaalastest on oma internetiühendusega nutitelefoni orjad ega ole seda nõus mitte millegi vastu vahetama. Ilmselt pole kaugel enam see aeg, kus surnuid hakatakse matma koos kalli seadmega, sest kadunuke hoiab seda kõvasti oma kangestunud sõrmede vahel.

5. aprillil toimunud mobiilivaba päev on lihtsalt üks kampaaniakorras meeldetuletus, et roolis tuleb tegeleda sõiduki juhtimisega. Seda päeva võib vaadata ka teise nurga alt – kui üks päev peab olema nutitelefonist vaba, siis kas muul ajal võib rahulikult nuhveldada?

Statistikast selgub, et tõenäoliselt see nii ongi – kampaaniapäevaga liitujaid on palju, sest a) üks päev roolis nutitelefonita – kui raske see ikka olla saab?, b) mobiilivabast päevast osavõtt annab järjekordse võimaluse sõpradele sellest sotsmeedias teada anda.

Kui mobiilivabal päeval on vähemalt osa inimesi valmis autos oma nutitelefoni panema silma alt ära, siis muul ajal tundub ju loogiline, et seade on “igaks juhuks” käeulatuses, sest muidu äkki lehvib elu mööda nii, et ei teagi? 

Kuigi nutitelefonist on saanud inimõigus, soost, vanusest ja tööst olenemata, siis noortel on selle kasutamises keskealistega võrreldes teatav edumaa (või siis on nad valmis andma ausamaid vastuseid): koguni 54% neist haarab hommikul esimese asjana nuhvli järele.

Sinna see hommik läheb: hakkad vaatama kella, järgmiseks viskad igaks juhuks pilgu Instagrami ja FB-sse, siis vaatad üle e-kirjad.

Täiendad oma rakenduste varamut mõne uue põneva vidinaga… Uuringu järgi ei tea 34% kasutajatest üldse, mida nad oma telefoni alla tõmbavad, peaasi, et rakendus on ilus ja värviline. Ja kell – mis see kell siis oligi?

Nutisõltuvus ja kasvav informatsiooni hulk on viinud inimesed niikaugele, et isegi autoroolis ei suudeta enam keskenduda ühele asjale korraga ning tekib pidev vajadus nutiseadme abil maailmaga ühenduses olla.

Ühiskondlikult on nutisõltuvus aktsepteeritav – ka see tuleb Norstati uuringust ju välja. Nimelt leiab valdav osa vastanutest (87%), et asi pole üldse hull ja nutitelefoni võib rahus edasi näppida, sest isiklikke suhteid see tegevus ei kahjusta.

Tööl ja koolis käivatest inimestest 94% väidavad, et lakkamatu nuhveldamine ei häiri üldse nende muid tegevusi. Õigem oleks siiski öelda, et ei töö ega õppimine sega nutitelefonis istumist. Vägev!

Ärme loo illusioone. Nutitelefoni kasutamine sõiduki roolis või jalakäijana liikluses lõpeb varem või hiljem õnnetusega. Üks pilk nuhvlisse tähendab päriselus vähemalt viit sekundit fookusest väljas olemist.

Viie sekundiga võib jalutada vabalt auto alla, kukkuda lompi, murda jalaluu, vajuda vastassuunda ja põrgata ninapidi kokku teise sõidukiga. Viie sekundiga võib surma saada, nutitelefon käes.

Ohio Ülikooli teadlased on leidnud seose EMOsse sattumise ja nuhvli kasutamise vahel. Kõndides sõnumite trükkimine ei soodusta üksnes tähelepanu hajumist vaid ka ajutegevust. Mis tähendab, et lisaks luumurrule võib saada liigkasutusest tingitud ajuvigastuse.

Suhetest rääkides: nende mitte kahjustamine on samasugune illusioon nagu veendumus “minuga ei juhtu”. Massiline sõnumite saatmine teeb suhte haigeks: silmast-silma kontaktita vabandamine või tülide lahendamine paneb nii mehed kui naised end viletsalt tundma.

Nutitelefoni käest ära panemine on kõige parem ravi igasuguste moodsate jamade vastu. Harjutage sisse lihtne käeliigutus – koduuksest väljudes läheb telefon käekotti, taskusse või laekasse ning seda ei võeta välja enne kui kindel pind taas jalge all.

Kui me ise ei suuda nutitelefoni käest panna isegi siis kui surm suu juures vaid selle asemel üritame sündmust salvestada ja sotsiaalmeedias jagada, tuleb suures plaanis midagi ette võtta.

Või siis mitte, sest vihmaussidel, kelle mass ületab kahejalgsete oma, on inimesest nagunii ükskõik. Meid ongi 4 miljardit liiga palju. Aeg oleks välja surra. Võidab see, kellel on kõige läikivam nutitelefon ja vähem mõistust.

Ma päris tihti kuulen end tänitamas Väänikute suunas, et õhtul pole ei telekat, telefone ega ei midagi. Nojah, … nendel võtan ära aga ise scrollin ikka mööda emaili, ja no ma tõtt öelda tunnen ennast juba suht vastikult. Vanemad peaksid ikka eeskuju näitama tegudega, mitte sõnadega.

Ühesõnaga, mitte midagi ei juhtu, kui täna kell 10.00 panen telefoni kapile ja sinna ta jääb. Midagi ei juhtu, kui sa iga kuramuse 10 min tagant eposti sisse ei logi ja kirjadele peale ei passi. Midagi ei juhtu, kui mingi video vaatamata jääb või mingile pildile “like” andmata. Halloo inimesed🙄

Kevad on, ärgakem nutimasendusest ja läheme õue😎

Autor

Kirjuta kommentaar