Mõnikord ma ei oskagi mõelda seda tabavat pealkirja. Paneks pealkirjaks “Suud puhtaks” ja räägikski suud puhtaks. Aga ei, saa – sest võib olla keegi tunneks, end ära ja siis on seda solvumist ja pasajuttu täis looberdatud maa ja ilm. Kui ma täiesti tõsiselt enda solvumise välja kirjutaks, siis asjaosalised kiljataks ja hüütaks nördinult “Mina küll nii ei teinud. Mina ei mäleta.” Ja mõnes suguvõsas, tundub, et mida ei mäleta, seda pole ka olnud. Kui minu lapsed, jääksid sellise puhtakujulise valetamisega vahele, siis järgneks sellele karistus – vähemalt on nad seda tunnistanud ja ka avalikult läinud vabandanud. Aga mõningate inimestetüüpide puhul on seda väga palju ilmselgelt loodetud. Parim, mis sa saad, on see, et sa tahad kellestki lahti saada ( mis siis et ka päris spetsialistid, on andnud nõu – kaduda sellest olukorrast ja lõpetada iseenda vastutus sellise inimese eest, kes isegi oma nõmedat käitumist ei mäleta. Või, et tahetakse kokku kutsuda koosolekut, ja minu käitumis arutada. Jep. Nipsti. Olen mina nüüd see paha – kaitsesin ennast lõpuks lahtise käega virutades ja vastu sain juba mainitud vigastused. Aga mina olen paha, nagu Nipsti. Et vähe silmakirjalik, pole, arvestades, mida ma kõike olen selle tegelase kohta nende endi suust kuulnud. Aga meelest kadunud seegi, nagu nipsti.

Nagu olen öelnud – mina enam selles – Nipsti- mängus kaasa ei tee.

Suud puhtaks ma ka praegu ei räägi, elame näeme, mis tulevik toob. Aga need ajad, kus ma hea kodurahu huvides mitte minu sugulaskonna poolel halva mängu juures head nägu teen, need ajad on otsas. Vot niisama saigi see otsa. Nipsti.

Ja minu jaoks, on hetkel see teema lõpetatud. Meelde tuletama jääb vaid paranev käsi, mille taastumine arsti sõnul võtab aega kuni kuu. Kui pärast seda jõudlus ei taastu, on juba spetsialisti juurde minek. Nii, äge oleks, kui ma ütleks, et “ma ei mäleta, et selline asi juhtus,….” ja nagu võluväel muutubki see käevalu, jõuetus, sinikad ja piin olematuks. Nipsti.