Maailm on muutunud. Palju olelusvõitlust, läbimõtlemata sõnad, teod, palju tarbimiskraami ja tühja kila- kola. Vahetu suhtlemise asemel eelistatakse elektroonset vidinat, ühise ajaveetmise kogemuse asemel, soovitakse plastist tarbeeset või elektroonset vidinad, mis lähedased, üksteisest kaugeneda aitab.

Meie maailm, see, mida üritame avastada, see, kus ruumi on meile endile ja vahvatele inimestele, me ümber. Mõnikord, me muutume, kuid me ei räägi neist muutustest oma kaaslastele, mis toimub me sees. Ma eeldan, et kaasinimesed saavad arv, või teavad, aga omast kogemusest, ütlen, et ega nad ikka ei tea. Ja tundub lihtsam, mugavam, ka mitte minna arvamust muutma.

Ma olen selline kummaline natuur, ma mõtlen, et kui mulle midagi meeldib, siis ma kutsun sõpru või kaaslasi kampa, sest lihtsalt, soovin kogemust või hetke jagada. Üks kord, leitakse vabandus, okei. Teine, kolmas…ja viimasel ajal ongi see kolm nagu murdepunktiks, et… võiksin ju esimesel korral aru saada, et ei on ikkagi ei vastus. Ja rohkem kutsuda ei ole mõtet. Ju siis, pole see see õige seltskond, selliste emotsioonide või hetkede jagamiseks. Puudub ühine nö lainesurf.

Viimasel, ajal on seda jõulu meeleolu, pere seltsis saanud tekitatud, kogetud ja jagatud.

Tuba on jõululõhnane, soe, virn jõuluseid raamatuid laual, lõhnaküünlad ja korvitäis mandariine. Ohjaa..vanaisa käis külas. Minumeelest on tema külaskäik, kõige parem kink üleüldse.

Kinkidest kirjutatakse ka siin…

https://elu.ohtuleht.ee/986545/metsamoor-irje-karjus-jouluaeg-on-soojuse-aeg-seda-sooja-on-koige-heldem-lahedastega-jagada-

Autor

Kirjuta kommentaar