Öeldakse, et kui nett, telefon vĂ”i muu seade lĂ€heb rivist vĂ€lja, on katastroof ja elu otsas.
MĂ”nikord, kui poesabas seistes, oled jĂ”udnud kassani ja kaardimakse lakkab töötamast, on pĂ”hjust kĂŒll kirumiseks vĂ”i kui ootamatu rikke tĂ”ttu, pangaautomaat su sisestatud kaardi Ă€ra sööb vĂ”i kui on vaja midagi olulist ja su telefon lĂ”petab koostöö.


Aga, mĂ”nikord, on neid levist ja peavoolumeediast vĂ€lja lĂŒlitamisi vaja, sest viimasel ajal tundub meile, et seda meediat ja nutiseadmeid jagub ikka igasse hetke. NÔÔÔme. Jah, kiruda oma jĂ€reltulevat pĂ”lve, et need on uppunud nutiseadmetesse ja muud enam ei tahagi, aga, ega me tĂ€iskasvanud oleme samasugused. Mina, nĂ€iteks saan erinevate programmidega kĂ”ik oma tegemised ja töised asjad valmis teha ka nĂŒĂŒd oma nutiseadmega. Arvutisse jĂ”uan kuus ikka kordades vĂ€hem, kui varem. Ka ajalehti asendab nutikas eksole. Ning miks mitte helistamise asemel hoopis kirjutada sĂ”brale messengeris. Mis see siis on?
See on mugavus 😀

Eile, sai mul tĂŒhjaks Ă”ues olles telefon. Esimesed 30 min oli ebamugav, sest noh
kella oli ju vaja vaadata (tegelt polnud see ju oluline), siis tahtsin pojast pilti teha (aga ka see polnud ju tegelikult tĂ€htis), siis jĂ€id ju sammud lugemata (aga
ega ma telefoni rakenduse jaoks samme ei loe, vaid ikka iseenda jaoks. Ja jĂ€rgmised hetked olid palju selgemad, klaarimad ja rohkem hetkes olles. Rahulikumad ja mĂ”nusamad.

TĂ€na, tĂ€pselt poole multika pealt, lĂŒlitus meil vool vĂ€lja, tagasi tuli vool kĂŒll, aga mitte internet. Ka multikas jĂ€i telekasse naasmata. VĂ”i noh, pilt ei jĂ”udnud telekasse. Lihtsalt must kast, seal nurgas.
MĂ”ni minut, oli piigal mĂ”ru meel, et Madagaskaril seiklused nĂ€gemata jĂ€id, aga kui meelde tuli, et autos on seljakott plastiliinidega, oli ka must kast seina ÀÀres unustatud. 😀

TĂ€na on selline mĂ”tisklemise Ă”htu, et Ă”ues valitsevat jahedust, kontidest peletada, tuli kĂ€ima panna korraks Ă”hksoojuspump. Lastega kuumas vannis mulksuda ja vannipardikesi leotada, mitte kĂŒll korraga, vaid ikka kordamööda, nii et lĂ”puks olid me varbad krimpsus nagu kuivanud rosinad. đŸ€Ł nukrameelsuse peletamiseks nĂ€ksisime Ă€ra valge-piimashokolaadi ja kuum, tee, nagu varasematel aegadel, kĂ€is ka asja juurde. Kui pĂ”ngerjas magama jÀÀb, siis kas kraabin juba lĂ€bi loetud raamatud vĂ€lja vĂ”i panen kokku, ĂŒhe palutud paketi, mis juba tĂŒkk aega tagasi paluti😀 aga ma sattusin ju hoogu ĂŒhe loominguvaldkonnas olevale projektiga. Igatahes, ma ei mĂ”tle sellele, et mu suured vÀÀnikud telgivad Ă”ues, teiselpool kodu, seal kus jahe ja öösel lubati vihma. VĂ€hemalt kodust kaugel, ei saa nad keset ööd tuppa kakerdada đŸ€Ł

Ainuke, asi, et….ei tea miks, mĂ”jub vannis ligunemine mĂ”nele lapsele, ikka eriti ergutavalt ja unest rÀÀkimine ongi vaid jutt, sest autodega mĂ€ngimine on mĂ€rksa pĂ”nevam tegevus.

Kuhu see suvi jĂ€i? Ja kuhu see uni jÀÀb😀

Autor

Kirjuta kommentaar