Vahel on aga teadliku suunamise asemel, mõtted vabaks lasta, nagu sälud kevadisele, tärkavale murumaale. Olete sõitnud autoga, või tegelenud mõne muu mehaanilise või automaatse tegevusega, ja mõtted lihtsalt järjest pressivad peale, nagu tulvavesi paisu tagant või üksteise võidu kappavad noored sälud.

Sa ei suuna neid, mõtteid, vaatad justkui kõrvalt. Ka iseennast vaatad justkui kõrvalt. Üritad nö pealtvaates lapata ha püüda aru saada, milline mõte laperdab oma sõiduvees, mis tuulelohena, tahaks püüda tuult, või mis hoopistükkis on krimpsus, kui rosin ja tuleks näpunipsuga peast välja heita.

Kas mul on midagi meelest läinud? Kellele enne järgi? Kool või lasteaed. Hmm, huvitav, kas täna on kasvataja X ja ei tea, kas lapsele said ikka soojad sokid kaasa. Õues on jälle jahe. Ei tea, kas kõik said ikka sobilikult riidesse. Peab vist koera pärast jalutama viima, teeks mõnusa ringi. 🐕Oh, ei kus on lapse kummikud. Ei tea, kas toimetaja on käsikirja üle vaadanud.??? Kas see on hea või on jube, temameelest😊. Õh õudust, lasteaias jälle mõned lapsevanemad panevad jõulukinkidega hullu🤔 äkki tuleks ilusate ilmadega juhust kasutada, ja poniga sõitmas käia. Ei tea, kas kodus hapukoort on ja aknapesuvedelikku kah varsti uut vaja. Mis õhtuks süüa teha? Oot, kus need kummikud olidki?

Ja sellised mõtted mahuvad 10 minutilise autosõidu teekonna sisse, kui sa neid teadlikult ei vaigista, ei suuna ja eelmisel päeval pole teadlikult oma probleem küsimustele lähenenud 😀 täielik “müra” peas.

Õnneks õhtuks on müratase langenud, soe vann, kuum tee, mandariinid. Shokolaad, see on elementaarne. Ja nii võib omaette tähistada küll.

Varmalt jõuluste lõhnade ootel 😀 kes veel?