Istusime ühel päeval perega koos söögilaua taga. Nagu ikka. Kõik sõid ja jutustasid läbisegi.

Ja mulle jõudis järsku kohale, et me esimesed lapsed on juba nii suured! Appiiii! Kõik saavad endale ise toidu tõstetud, hambad pestud ja riidessepanekuga saadakse ka hakkama.  Ausalt, see pani natuke mõtlema. Et need pisikesed imed võtad kaissu, hoolitsed ja hoiad, tähenduslikkus ja sügavus on sellesse nii tugevalt sisse kirjutatud, et kohe on. Aga aeg läheb. Nad kasvavad. Kuidas elada nii, et see tähenduslikkus ja sügavus jääks ka nende suuremate imedega kestma?

Ma ei teagi, kes selle mõtte tol korral välja ütles. Et teeks koos midagi ägedat. Teeks meie Oma Ajalugu? ja looks kindlaid traditsioone, mida aastast aastasse edasi kanda.

Ja nii ongi, meil on küpsetusklubi, kus on meister kõpsetaja, ning küpsisemeister. Ning pisemad degusteerijad.  Kirjutame üheskoos lugusid ja proovime leida tegelase kujudele ühiselt välimust ja panna neid seiklema.                    Peame koos sünnipäevasid. Ja käime ühistel suvereisidel. Ja iga kuu teeme midagi KOOS.

Igapäevaselt on meil traditsiooniks koos õppimine, ja unejutu ja magamamineku protseduurid. Ilma unejututa und ei saa.

Mis on teie perekondlikud traditsioonid?

 

Autor

Kirjuta kommentaar