Teate, usun, et teate. Kõik, kes on lapsevanemad, naudivad seda aega oma pisikestega kodus, suurematega juba asjalikult mänge mängides ja teismelistega maailmajutte arutada. Detsember, oli üsna perekeskne aeg, käisime mitmetel perekondlikel üritustel koos lasteaiaga, korraldasime ise lasteaias vahva poni hommiku Viki ja Zimbaga. Käisime Valguslinnas, ponidega sõitmas ja kanu vaatamas. Ja Jaago käsitöö talu ja unustamatult võrratu lastesõbralik Tiramisu ning pudelisse püütud suvi, maitses nagu õunamahl😉

Jaanuar on alanud, pisut, khm “mõnusasti”, aga pole lugu. Alati, peab lähtuma, sisetundest, et teed õiget asja, oma pere heaks, siis on kõik korras. Ja seepärast, saigi eile, lahendatud, koolis, õpilaste vahel, käärima läinud väike valge vale. Ja selle tulemusena, jäi meelde tähelepanek, et esiteks, võiksid lapsed vähem kaebamas käia ning omakeskis asju lahendada või kui on mingi probleem, siis tuleks võtta ühendust, hoopis lapsevanematega, koos maha istudes, probleem lahendada. Tundub, et niiviisi, lahenevad asjad rahumeelselt ja võib olla toimub sellisest lapsikust käitumisest kiiremini väljakasvamine. Ja ei teki segadusi ebatäpsusi- kes- mida – ja mida – sotsiaalpedagoog ütles.

Võtame, need “mõnusasti” asjad korra üksipulgi lahti.

Taust: paar aastat, vaikides talunud erinevaid situatsioone, kus meie poole näidatakse näpuga. Natuke asja uurides, on selgunud ikka midagi muud. Aga, siis pole kellegile, nagu see enam korda läinud. Las olla. Nagu nad ütlevad.

Aga kui november – detsember, jätkus juba sissetallatud hooga, halvasti ütlemised, inetud teod, kirjutasime teise lapse konto alt programmi ” kool kiusamisest vabaks”, sealt soovitati meil pöörduda, lasteabi.ee sse ja sealt edasi soovitati pöörduda valla tugisüsteemi ,-spetsialisti poole.

Huvitav, kui lapsevanem kirjutab igale poole, murega. Ei vasta keegi. Või kui vastab, siis üsna ümmarguselt. Kui laps kirjutab, saab ta vähemalt soovituse, kuhu koos lapsevanemaga pöörduda. Ja seda me siis tegime. Kuigi oluline on öelda, et eesmärk, oli lasta uurida, kas haugun mina vale puu all või on minu arvamus õige, et vaadates, neid probleeme klassikaaslaste vahel, siis äkki ongi probleemiks, see, kuidas, erinevaid probleemseid olukordi EI LAHENDATA.

Miks tekivad koolis lastel õpiprobleemid, käitumiseprobleemid, suhtlemisprobleemid? Nagu toiduahelas, on ka see skeem siin üks ühele paigas. Üks tegur toetab ja mõjutab teist.

Eile, kui selgus, selle viimase sekelduse täis tõde, olime nõus tütrega mõlemad, et valetanud ja süüdistanud poiss vabandab piiga ees ja loeme asja unustatuks. Aga enne seda, reedel – laupäeval, edastasin olukorra kirjelduse ka lastekaitse töötajale, kes pidanuks uurima, miks koolis pädevalt juhtumeid ei lahendata, miks koolikius ei lõpe, või kuidas lõpetada, pikaajalistest alandustest tekkinud õpiprobleemid, hirmud klassi ees vastamisel ja kõik muu. Aga tõele au andes, pole ju minu lapsel vaid sellised probleemid. Miks on seal koolis, seal klassis ebaterved käitumismudelid? Miks keegi neid ei aita, ega juhenda olla paremad, hoolivamad ja viisakamad, enda ja üksteise vastu. Aidata kiiremini “välja kasvada”.

Täna hommikul, otsustasin, minna direktoriga, sellest telefoni asjast ja selgus majas olukorrast rääkima. Et lahendatud ja asi korras. Kahjuks, meil jäi jutt poolikuks, sest uksest tuhises sisse vihane sotsiaalpedagoog. Ja siit läheb asi jällegi huvitavaks.

Kuna antud kiusamise juhtum tundub jätkuvat, kuid kool kuidagi ei reageeri, anname sellest teada lastekaitse spetsialistile, kes saab kooli ja perega (ka sinuga) ühendust võtta, et leida koos olukorrale lahendust.

Just, sul on õige. See on kooli vastutus ja kohustus ülejäänud klassi korrale kutsuda, kuna kiusamine saab toimuda ainult siis, kui passiivsed pealtvaatajad seda heaks kiidavad või teevad näo, et nad ei märka. Lastekaitsetöötaja uurib asja ja kaitseb ning abistab kuni saab olukorrale lahendust leida.

See tahendab, et lastekaitsetöötaja võtab ühendust kooliga, et uurida olukorda miks kool ei reageeri või reageerib mitteeffektiivselt ning sinuga (sinu perega), et aidata teid ja leida lahenduse koos.

Kindlasti, lastekaitsetöötaja võtab ühendust esmaselt sinu emaga, et üldse uurida olukorda. Teised klassikaaslased ei saa teada, et sa kirjutasid, ainult kui sa ise nendele sellest ei ütle. Meie sellist infot ei anna kellelgile. Sina tegid kõik 100% õigesti, et andsid teada ja edaspidi on täiskasvanute vastutus ja töö leida olukorrale lahendust, et keegi ei kannataks ja teile oleks tagatud nii füüsiline kui vaimne turvalisus.

Hetkel kõik info on läinud lastekaitse töötajale, kes saab olukorda kohapeal uurida ja hinnata. Kuigi jah, see võib võtta aega, ei oska lubada, kui kiiresti nad reageerivad. Küll aga saab sulle soovitada endiselt, et pöörduda lasteabi.ee, kas helistades 116111 või siis chatis kirjutada. Lasteabi on kursis teie murega ning valmis teid toetama kuni lastekaitsetöötaja jõuab reageerida aga ka vajadusel pärast. Samuti julgustan olukorrast jätkuvalt rääkima jälle ja jällegi täiskasvanutele, sest lapsed ise ei pea seda olukorda lahendama. Selleks saavad olla nii lapsevanemad kooliga suhtlemises, kui õpetajad ja teised spetsialistid. Kui sa ei taha ise lasteabiga ühendust võtta, siis võib seda teha sinu ema, talle ka selgitakse seal, mida ta saab selles olukorras teha ning kuidas saaks ema omalt poolt aidata, toetada.

Kui neid tsitaate lugeda, siis jutt on kena tore. Aga reaalsus on selline, et vihane sotsiaalpedagoog marssis meie vestlusele vahele. Oli tige kui herilane, et temaga oli spetsialist ühendust võtnud. Istus sinna laua taha maha ja närvitses mu peale. Põhirõhk oli seal, selles, et tema ei usu, et laps ise selle pöördumise kirjutas.

😀 keegi pole seda öelnudki, et ta seda üksi kirjutas. Aga ega ta ei lasknud, mul ju sõnagi vahele öelda, tal oli vaja ju mulle järgmiseid “lahedaid mõtteid” öelda.

Ühesõnaga, ta süüdistas meid valetamises. 🤔

• Kust õpivad teie lapsed valetamist? ( vaadates mulle silma sisse) mina tean, aga praegu ma seda välja ei ütle
• Minu õde elas teiega samas külas ja kas te teate, mida teie naabrid teist räägivad. Pilt pole just ilus.
• Me kohtusime teiega 2006 aastal, sünnitusmajas. ( hea mälu, mina ei mäleta, kas ta oli ka sünnitaja, või töötas seal)
• Ma tean teie tausta
• Valisite vale inimese, kelle kallal norida.
• Segan siia lastekaitse ja politsei. Minuga nii ei käituta.

Kuidas saab töötada, selliselt käituv sotsiaalpedagoog lastega, kes ei kontrolli oma emotsioone? Kes kasutab oma kõnes, ka koolidirektori juuresolekul, sellist suhtlusviisi lapsevanemaga, kes antud hetkel soovis vestelda hoopiski koolidirektoriga. Lapsevanemaga, kes ei soovinud lastekaitsespetsialisti poole pöördudes kaevata isiklikult SP peale, vaid edastada informatsiooni, uurimaks välja, kui pädevalt koolis t lahendatakse lapsele stressi ja koolikiusu elemente sisaldavad olukorrad. Konkreetselt viimase õppeaastal toimunud juhtumid.


Sotsiaalpedagoogi sõna võttu direktori kabinetis, kuulates, tundsin et tema , on seda kõike võtnud väga isikliku ründena enda vastu. Kuid, kas see pole mitte mõtlemapanev?

Ahjaa, kuidas tal nii täpselt teada oli, kelle kontolt, see esimesed mõtted teele läksid?

Ja siis käis ta kaks korda, mu vanema lapse juures küsimas, et miks ta selle kirjutas.

– miks sa kirjutasid?

– ma ei taha vastata.

Paar tundi hiljem.

– kas nüüd tahad vastata?

-Ei.

Aga miks? Mis te ise arvate? Et jään ootama veel mingeid probleeme, õppeedukuse langust või uusi alusetuid süüdistusi. Ahjaa, sellel poisil käskis ta tahvli ees veelkord vabandada, kuigi poiss juba oli vabandanud. Et igaksjuhuks, äkki valetab.

Piiga turtsatas korraks ja sai sõimata, et kas ta selle poisi üleelamistele ka mõtleb, et pidi tahvli ees avalikult vabandama.

Me tegelikult ootasime 😊naiivselt😊 ka temapoolset vabandust. Aga…

Koolisituatsioonis ja mistahes muus kiusamise olukorras on see ennekõike täiskasvanute vastutus, et koolis oleks kiusamise osas tauniv seisukoht. Nulltolerantsus kiusamisele on ainuke, mis aitab ning ainult lapsevanemad koostöös õpetajate ja laste endiga saavad neid mustreid muuta.

Kas meie klassis on tegeletud selle probleemiga? Noo, kuna, me oleme kui ora, hetkel tema tagumikus, siis SEL NÄDALAL lubas ta IGAS tunnis kohal olla, klassis.

Esimesse tundi läks ta teatraalselt. Vaadates, mu tütrele otsa, lausus ta järgmised sõnad ” Aitäh, teile, et te elada ei lase.” Terve klass oli jahmunud.Istus mu tütre ja tema pinginaabri selja taha.

Kas ma juba kirjutasin, et noortekeskuse juhataja sai ka oma koosa tema käest ja keskuse juhatajaga kõnelenud lapsed, said kommentaari osaliseks, et nooo kitute jälle midagi ära?

Objektiivse inimese vastus olukorrale

Kool võib end ohvrina tunda, aga ilmselgelt oli õige pöörduda lastekaitse poole, sest kui juba sellest pöördumisest tuli probleem, siis teavad nad ise ka, et seal mingid luukered kapis on

Tean, et enamus lapsevanemad hoiavad madalat profiili, et ei satuks sellise jama otsa, nagu see kõik siin, käima on läinud.

Aga need on ikkagi meie lapsed, ja võib olla, lihtsalt on senine lähenemine olnud vale.

Täna näiteks, olid klassis suhted korras. Kõik hästi ja piiga julges tahvli ette vastama minna. Lapsel on suurem soov hinded korda saada ja võttis raamatukogust lugemiseks uusi raamatuid. Osaleme koos põhjamaade raamatute lugemise konkursil. Loen seda edusammuks.

Aga pikk maa on minna.

Suurim illusioon, mis sel SP l on –

Kuues klass, tegi kooliturvalisuse püramiidi, pannes, mind teisele kohale. Olen, nii uhke, et nad mind nii kõrgelt hindavad. Et minuga on õpilastel turvaline.

Aaga… mina kuulsin hoopis seda, et õpetaja joonistas püramiidi valmis ja lapsed joonistasid- kirjutasid selle täpipealt maha.

Kas tõesti, sellist tugispetsialisti, me tahamegi oma lastele, kuhu murega pöörduda? Kas Sina, oma lapsele tahaksid sellist pedagoogi?

Ma poleks sellist postitust teinud. See pole selle blogi stiil. Aga sellised allhoovustega ähvardused, pole mulle ka kunagi istunud. Kui mina olen pea 2 kuud sel aastal soovinud, et minu lapse murega tegeletaks, pädevalt, siis seda ma ju saanud pole. Loogiline, et kui on lootust mujale pöördudes abi saada, siis tulebki mujale…

Muretsesin oma lapse pärast, siis kui asjad klassis sootuks halvaks kiskusid. Kas oli tugi? Ei. Näpuga näitamised, närvitsemine ja süüdistamine, näost näkku umbusaldamine. Kas see on mure lahendamine? Pigem nende juurde tekitamine. Lastele, vanematele.

Seda tundub ta tõesti oskavat.

Kui tal pole midagi karta, las tuleb see kontroll, millest selline kära?

Tegelikult, ma unistan sellisest ühtsest klassist, nagu vist iga laps, seal klassis. Ma ei usu, et need halvasti ütlejad, aru saavad, et kui palju see teisele korda läheb. Olgu, me ei saa looya, mingit ümbersündi aga ma olen seda meelt, et lahendus on ikka midagi muud, kui täna ühele poisile öeldi

Kui ükskõik, kes kellegile midagi halvasti ütleb, saab terve klass käskirja.”

Siinkohal mainin ruttu ära, et tsitaatide autorid on Kõik need, kellega täna seda teemat arutanud olen. Mõned on täiskasvanud, mõned lapsed, mõni tsitaat spetsialistidelt. Et see pole minu väljamõeldus 😂

Aga, kuigi terve mu nädalavahetus ja tänane päev on lugupeetud SP mõeldes, ära kulunud, siis ausalt ma ei tea, mida te must teate aga selline ajakasutus, tundub olema väär.

Mõnusad nädalavahetused ja koolinädalad meeldivad mulle palju rohkem. Tassike teed ja rahulik koolielu muljetamine õpikute taga või ühine arutelu õhtusöögi lauas, või maiustuste valmistamine või lauamängud, või tv vahva multikas ja kuum kakao vahukoorega või hea raamat, kuum vann, ja vastu aknaplekki krabisev vihm. Soe tekk ja pehme padi, kardina vahelt, vilkuvad tähed. Või laste naer, kilked, suured ja väikesed kallid.

No ausalt.

Seega, meie hoiame kokku ja magada kavatseme rahulikult, sest täna õhtul, otsustasime võtta vabamalt. Tuleb, mis tuleb. Aga madalam kui muru, ma kindlasti olla ei kavatse 😀

Autor

Kirjuta kommentaar