Just, kujutage ette, seda momenti, kus kell on 20.20 ja toas valitseb täielik vaikus. Kuulda on vaid kella tiksumist seinal. Koer norskab köögis ja pisike põngerjas magab ööund. Vaikselt. Ja ülejäänud? 😀 Neile on sõnad peale loetud, et kui tuppa tulevad, siis vaikselt ja teevad oma asjatoimetused ära, ja poevad voodisse, kus võivad lugeda veel mõne raamatu või vaikselt sosistades mängida ka mõne nukuga. Praeguste palavate ilmadega ja väljas trööbeldamisetega, on nad voodisse jõudes nii väsinud, et silm vajub kinni alla viie minuti.

Eile, aga kui põnn magas ööund, oldi väga krapsakad tuppa tulema, tegelinski ärkas üles ja koos me siis soigusime poole ööni üleval, ladusime klotse ja sõitsime mängutraktoriga mööda mind 🙂 Nagu ikka, kui oled plaaninud asjalik olla, siis teps mitte ei lähe see eriti plaanipäraselt. Seega siis, täna proovin eilset olukorda ennetada ja siiski mõned kirjaread paika panna.

Eile pakkis me laagriseltskond kokku ja kadus nelja tuule poole. Vaikus valistseb ka maja ees. Möönan, et siin siiski ei saa rääkida vaikusest, sest meie laste uued sõbrad on nö suvituslapsed, kes on siin oma vanaemade ja vanaisade juures ja meie batuudil oleks justkui magnet küljes. Ja nii nad siin siis hüppavad. Hommikust saati kuni õhtuni välja – vähemalt on lapsed hoitud, silm peal ja keegi üksi järve äärde ei kipu.

Vesi on järves soe. Enam vähem. Põnniga me igaljuhul käime. Teised ka. Jahutab päris hästi maha. Eile käisime korra ja siis lõdisesin mina pool päeva takkaotsa. Toppisin varbad isegi villastesse sokkide sisse. 😀 ja kujutage ette, käisin ostsin tanklast – mhmh! piparmündi kakaod. Ohjah. Lapsed limpivad jäätist ja emme mõnuleb villastes sokkides kuuma kakao taga 😀

Eile siis oli vanniõhtu, ja raamatuõhtu. Tänagi veetsime suuremas osas aja kodus. Pisike põnn sai vähemalt päeval rohkem magada, kui eile. Tal see magamise osa on ikka veel päris tähtis, ja endalegi kulub ära natuke vaikseid hetki siin majas 🙂

Nagu praegu. Juba 15 minutit see vaikne norin köögis ja tasane nohin mu kõrval. Vaikus, nii pikka aega laste puhul teises toas tähendaks juba seda, et tehakse pahandust. 😀

Homme on Võõpstes, seal endise vana koolimaja juures, kus praegu tegutseb raamatukogu, väike küla simman ja kell 17.00 toimub Tuletoomise üritus. Üritus ise on tasuta. Kohapeal pakutakse toitlustust ja värskeid magusaid maasikaid. Oli kuulda, et üsna soodsa hinnaga 😉 Seega, homme õhtuks oleks justkui plaan. Aga eks näis, nende plaanidega on kord juba, et alati peab olema ka olemas B ja C plaan ja neilgi veel oma varu (plaan) 😀

Täna oleme siin unistanud suuremast kodust, sest ruumipuudus…on ja justkui päev edasi, mida lapsed kasvavad, see ruum kahaneb. Isiklik ruum kahaneb ja seegi pole hea. Otsisime välja paberid ja nisama ajaviitekski, kirjutasime välja, milline peaks olema meie vajadustele vastav eluruum, kus kõik tunneksid ennast hästi. Ma arvasin, et kõik nõuavad oma tuba, kuid minu üllatuseks, võivad ka suuremas eluruumis olla toas ühised, kuid oma isiklik ruum kus õppida, või mõtteid mõlgutada peab ikka igal inimesel olemas.

Ja siit koorus välja uus mõte, mille detaile täna kohendan pisut, ja siis homme võtame plaani sellesse ka pereblogi sõpru pühendada. Nõus? Ootame ideid ja kes teab, mis koostöö siin veel sündida võib 🙂

Veel on vaikus…lähen haaran ühe raamatu. lugemiseks. Ei oot, enne kirjutan oma pooleliolevasse käsikirja veel paar peatükki. Kirjutasin oma mentori soovitusel ühte kirjastusse. Nädal aega tagasi. Ma saan ilmselt oma käsikirjad enne valmis, kui sealt vastuse saan. Kui saan 😀 Aga sel suvel ei ole kuhugi kiiret. Selline tasane olesklemine.

Kuidas veedate oma Jaanipäeva ja mis plaanid on?

Autor

3 kommentaari

  1. Jaanipäeval vaikselt üksi kodus. Popkorn ja film. Ja jäätist. Selline sinumoodi hygge värk.

    Aga üldiselt ega kirjastajatel ongi aega. Kohati ma kahtlustan, et postkastis lähevad automaatselt asjad rämpsu ja siis sina ootad seda vastust, kui võib olla pole teine seda kirjagi veel kätte saanud. Nõuanne – saada uuesti 😀

    Ruumi puudus on selline asi, et kui isiklikku ruumi pole, siis on tülid majas. Sest kõik on ninad koos koguaeg.

  2. Jaa. Ma täiega tean seda ruumipuuduse värki. Kohutav 😀 aga kui vaja siis on ka elatud varemgi käed jalad koos. Ühtsustunne ja teistega arvestamise oskus areneb paremini välja kui kükitamine igal ühel kuskil oma nurgas midagi võiks arendada.

    Jaanipäeval, kõrgeks kasvand rohi…niidan muru ja grillin liha. Keedan tuhhlit ja oleme niisama ägedad.

  3. Plaanidel peab olema varuvariant. Ja neil omakorda veel 😀

    Suvi peab olema spontaane 😉

Kirjuta kommentaar