Ma olin juba lapsepõlves parajalt hullult nakatatud hobusepisikust. Ma ei tea, kust see pisik tuli, sest keegi peres selle valdkonnaga ei tegelenud, kellegil polnud ligilähedal ühtegi hobust, kelle juurde meid, lapsi üldsee lubatud oleks. Naabritel, põllumaal ketis oli üks kronu, kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, kelle setukas see täpselt oli, või miks ta seal põllumaal olema pidi. Ketis. Kondine. Ringiratast ta seal enda meelt lahutas. Ratsutamas temaga ei käidud, sest ta oli minu meelest alati seal. Omas ringis.

Ma lugesin palju, joonistasin, kleepisin ja unistasin, et mul on kord hobune, kellega ratsutada, kapata maastikul, tuul vihiseb kõrvus ja üleüldse lendan kui tuul. Trenni mul minna ei lubatud, sest see pidi nii ohtlik värk olema.

Ja nii ma siis unistasin. Tegelikult unistasid, maal vanaema juures väiksemad sugulased ka. Siis kui me maal olime. Siis me kujutasime vahepeal muude asjade seas ette, et me oskame suhelda sookurgede keeles, või et kui me läheme metsa marjule ( kuhu meid kunagi tegelikult ei lubatud) , siis me leiame metsast valge hobuse, kelle me võime lehmalauta või vähemalt küüni elama panna. Eks ole, lapsed 😀 ja nende fantaasiad.

Ja siis ükshetk, täiskasvanu eas, pärast kolmandat Väänikut, otsustasime kõige vanema Väänikuga, minna ratsutama. Koos. Teha seda ema ja tütre värki.😀 Läbi mitmete helistamiste, sai valituks just üks tall, sest treeneril oli aega telefonis meiega rahulikult rääkida, ja leppis ka sooviga, et soovisime kahekesi koos õppida.😊 Ma ei teagi, kes meist paremini asju omandas, kuid sealt tallist, saime me päris tugeva oskuste põhja alla. Aitähh, Kobratu tall ja eluparim treener 🙃

Piiga, otsustas ühel hetkel, et ta teeb nö pausi. Mina veel alla ei andnud, sest, ma sain lõpuks teha, millest ma nii ammu unistanud olin. Ainult, et see polnud sugugi nii kerge tegevus, kui telekast neid ratsanikke vaadates, ette kujutlenud olin. Arvan, et päris paljud ei saa aru, kui palju peab seal sadulas tegelikult vaeva nägema, et see on päris trenn nii hobusele, kui ratsanikule 🙂

Loobusin ise vist siis, kui kaks korda järjest maha kukkusin. Oma mugavusest, ma arvan. Olin mugav, ja ei arvestanud, et hobune võib ehmatuda millestki, mis minu kui ratsaniku jaoks loogilisena näib. Ja kui ratsanik kinni ei jõua hoida, no siis on ka siililegi selge, et alla ta sealt sadulast sajab. Mis seal ikka. Hobuse selga, ma enam ei kibele aga sellest vaimustusest ja rahust, mida need tegelased endaga kaasa toovad, sellest pisikust ma veel prii pole.

Ma olen ikka mõelnud, et kui elaks oma majas. Oleks aed ja lisaks koertele, kappaksid ringi seal ka lapsesõbralikud ponid. Kusjuures, siis kui ma käisid tegevusteraapiat koos hobustega õppimas. ( Nö ratsutamise teraapia, hobuteraapia), siis ma mõtlesin, et tegelikult oleks väga äge leida selline tall, kus oleks kaks poni, või väiksemad hobused, kus me kaks Väänik preilit, saaksid enda hobuse pisikut edasi arendada. Koos. Sest huvi, neil kahel on.

Me vaatasime erinevaid ponisid. Kolleeg ( kellega Tallinkis töötades seltsisime, otsis samal ajal oma ülienergilisele marakratile, rahulikku ja sõbralikku poni ja nii me kahasse, siis vaatasime. Mina olin tema nö käe pikendus, kes vaatas tema eest ka 🙂 Kahjuks ebasoodsate olude tõttu jäi too projekt meil poolikuks.

Aga siis me lihtsalt otsisime talli, kus oleks piigadel, nii minu kui kolleegi marakratil oma huvi ratsutamise ja hobuste vastu arendada. Tunnistan, et ülesanne oli oluliselt raskem, just siin Lõuna -Eestis. Sest, näiteks Kobratu tallis on poni küll, aga teda on vaid üks. Seal lähedal on ka kellegi talu, kus pidid olema ponimõõtu hobused. Aga jällegi kõrgemad, kui 1 meetri turjakõrgusega.

Ja mingi hetk, kui me lihtsalt loobusime, sest kui ei ole, siis ikka ei ole. Aga millegi pärast sattusin facebookis hobuteenuste gruppi ja seal avastasin ühe kodutalli, kus täpselt soovitud mõõtu ponid vajasid tegelemist ja ratsutamist. Võtsin, siis ponide omanikuga ühendust ja läksime koha peale vaatama. Kakumetsa piirkond. Luunjas. Tartumaal. Umbes 20 min sõitu.

Nunnumeeter läks lõhki. Pauguga😂Kaks pisikest poni Zimba🐎 ja Zera🐎Poni Zimba vallutas me pisima piiga südame ja kuidagi nii rahulolevalt patsutas piiga, see keskmine, lakka hoopiski hallikamal ja tähnidega poni Zeral.

Ja nii, me siis oleme juba peaaegu pool kuud käinud, intervalliga 3x nädalas. Mõlemad piigad on julged, vahetevahel poeb aga väike hirmgi neile sisse, kuid see möödub, kui ponid talutusoheliku otsas natuke krutskeid ja hoogu maha võtavad. Minu meelest, on see Likemetsa tall üks selliseid talle, mida võib nimetada ponisid armastava tütarlapse paradiisiks. 🌼

Me pisike piiga, seekõige pisem, on nakatunud poni pisikusse. Ta on väike hulljulge ja kartmatu ratsanik, kes juba maha asetatud lattidest üle traavis. Mitmeid kordi. Muudkui kõrgemale, tahtis ta esimesel korral vaid. Poni Zimba on ka üks kartmatu, ja kõige rahulikum hing üleüldse, keda üks väike ratsanik endale soovida võiks.

Ja poni Zera, teine kartmatu, ülirahulik, megapehme, nagu kaisukas, porgandimaias tegelane, on tüdrukute kõige parem sõber🐎

Zimba ja Zera on sellised mõnusad pehmikud, nagu kaisuloomad, kellega kallistada, sasida, harjata ja patsipunumist harjutada saab. Lisaks söövad nad oma pehmete ninadega, su peopesalt porgandit, leiba või krõmpsutavad ubinaid, mis lähevad krõmpsuga hästi peale.

Me piigad on ponidega suured sõbrad, aga Zimba ja Zera on kindlal arvamusel, et seltsis segasem ja mida rohkem porgandeid ja turja patsutajaid, seda ägedam on 😉

Isegi me pisike pesamuna oli täna tähtsa näoga, kui sadulasse sai…

Siis kui põngerjat sadulasse ei lubatud, sülle ei võetud. Sisustas poiss aega, välja mõtlemaks, kuidas tasakaalu kaotamata postist üle saaks 😀

Kui sa oled veel liiga väike,” arvavad nemad. Need, suured, kes ise mitmendat päeva kappavad sõbralike neljajalgsete seljas, kellest üks on musta valge kirju ja teine hallikas, tähnidega. Kui sa oled, veel liiga väike ja sind pannakse maha, või võetakse sülle, või pannakse rihmadega kärru. Sa tahad hoopis, istuda maas ja proovida üle astuda, hüpata, katsuda ja kasvõi maitsta, misasjad need siin õige maas on. Ja see soov täitus täna. Sa said maha. Sulle, tegi musi üks armas, väike koerake, Su nägu nuhutas üks pisike poni. Ja seegi, polnud veel kõik. Su suur õde, lubas sul Zeraga, selle halliga teha sadulas ühe tiiru. Nii äge.💚

Suure õe valvsa pilgu all väike vend ja Zera

Kui sa tahad tutvust teha, sõbralike ponidega, siis me julgeme soovitada Zimbat, Zerat ja Likemetsa talli. Soovitame, kohe kogu perega😉 maast ja madalast kohe hobuse selga.

Kes soovib Zimba ja Zeraga tutvust teha ja sõbrustama või ratsutama minna, siis otsige fbst ülest Likemetsa talli leht ja küsige toredalt perenaiselt lisainfot
https://m.facebook.com/Likemetsa-tall-2198253347104912/

Kui vahel hirm, peale tuleb on koos palju julgem, kui keegi nõu ja jõuga abiks 🙂



Autor

Kirjuta kommentaar