Õnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus “haigus” – eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud.

Kui kõik oleks elus ilus, oleks igav. Jah, seda väidet on lihtsam öelda siis, kui elus just parajasti midagi hullu toimumas ei ole, kuid suuremat pilti vaadates on selles siiski tõetera sees. Meenuta näiteks raskeid aegu minevikust – kas sa õppisid midagi nendest? Tõenäoliselt jah. Kui elu on lihtne, siis me ei kasva ja ei arene.

Elu ongi mõnikord raske ning ebamugav. 

Miks ma olen sellisesse elusituatsiooni sattunud? Miks ma tunnen hetkel nii? Miks ma ei ole suuda midagi ette võtta?

Kaks esimest “miksi” on lihtsad – nendele on võimalik vastused leida pelgalt minevikku vaadates. Ükskõik, missuguses olukorras hetkel oleme, on mingid valikud ja otsused meid selleni viinud. Kui me oleksime mingil hetkel teisiti otsustanud või teistmoodi käitunud, ei oleks me tõenäoliselt praeguses olukorras.

Siin võib tekkida sul tunne, et alati ei ole olukord olnud meie valikute tagajärg, kuid tegelikult on küll. Küsimus on lihtsalt, kui kõrgelt me julgeme vaadata – kas ainult väikeste otsuste tasandilt – lähen sinna, teen seda – , või päris suurte otsuste tasandilt – kellega kohtun, mida õpin. Igasugune elusituatsioon on mingite sellele eelnevate situatsioonide loomulik tagajärg. Mure on lihtsalt selles, et kui me minevikus mingeid otsuseid langetasime, ei pruukinud meil olla piisavalt teadmisi ja kogemusi, et praegu tagasi vaadates nn õigeid otsuseid langetada. Sel hetkel tundus meie otsus olevat õige ning õigustatud.

Miks ma tunnen end nii halvasti? Sa tunned nii, sest sa ei suuda aktsepteerida praegust olukorda. See on meie, inimrassi, kõige suurem traagika – me ei oska aktsepteerida seda, mis on, vaid tahame kogu aeg midagi muuta. Aktsepteerimine tähendab lahti lasta soovist midagi muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma praegust elu, siis lase lahti soovist oma elu muuta.

Stress ja sisemine valu tekib alati sellest, et me ei ole rahul olemasoleva olukorraga, aga me ei oska ka lahti lasta soovist seda olukorda muuta. Ja nii me siis käime oma “soovide”-koormaga mööda maailma ringi ja kurdame, kui raske kõik on. Ei ole raske kõik – lihtsalt meie oskused iseendaga hakkama saada on puudulikud.

Pealegi on kõik sellised olukorrad väga lapsikud. Kui sa saad soovitud olukorda muuta, siis muuda seda. Kuna sa aga stressad selle üle, siis järelikult ei ole selle muutmine hetkel võimalik (muidu sa oleksid seda juba teinud ju).

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted – me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma – kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Piltlikult öeldes, (see võtab kokku ka muud ebaterved suhted, sinu ümber, mille keskmes olla võid, naabrid, sugulase jne, et kui sa kui sa piisavalt kaua emotsionaalses laudas elad, harjud sa emotsionaalse sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel – aga väljaspool on “võib-olla” külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli emotsionaalses laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume – kodune on ju. Me vaatame väikesest emotsionaalselisest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame … ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

Õnnelik olla täna väga moekas. Peale seda, kui keegi õnnetu hing esimese hingelise või tervendava raamatu läbi loeb, või kamaluga tervendavaid, puhastavaid kive, vidinaid kokku ostab, vastab ta kõikidele õnnega seotud küsimustele: “Jah, nüüd olen ma tõeliselt õnnelik!”. Kas ta on siiras? Iseenda ja oma sõprade vastu? Kes teab …

Kui sa tunned, et elad hetkel emotsionaalses “laudas” ning õnnelik olla on liiga palju palutud, siis alusta väiksemast sammust – küsi endalt: “Kas ma olen õnnetu?”.

Kogu aeg õnnelik olla on pikaajaline protsess ja sageli väga keeruline ülesanne. Inimese õnne on uuritud viimastel aastakümnetel tuhandeid kordi, mille tulemused näitavad, et õnn ei tähenda kogu aeg naeratamist. Kuigi tavapäraselt seostatakse õnne ainult positiivsete emotsioonidega, sisaldab tegelikult õnnetunne oluliselt laiemat ala meie elus:

a) oskus oma elule tähendus anda,
b) suhted sõprade ja kallimatega,
c) oskus oma talenti regulaarselt kasutada,
d) oskus eesmärke püstitada ja neid ka saavutada.

Hinda oma elu ja küsi, kuidas sul olukorda nende punktidega on? Kui järjekordne raamat või “nõuandja” soovitab sul õnnelik olla, siis enne jah-vastuse andmist märka, mis su elus tegelikult toimub, sest õnn ei tähenda ainult läbi valu naeratamist, vaid laiemat tasakaalu ning harmooniat.

Ära püüa olla kogu aeg õnnelik. Alusta sellest, et sa ei ole õnnetu. Laudast õnneni võib olla liiga pikk samm ühekorraga astumiseks. Alusta sellest, et sa tuled laudast värske õhu kätte – sa vabaned vähemalt valust. Alles järgmine samm oleks õnnelik elu.

Võta eesmärgiks, mitte olla vaid õnnelik, vaid võta eesmärgiks mitte olla õnnetu.

Kui suhtes on probleemid, ja sa proovid oma tähelepanekutest omal vaiksel, moel tähelepanu juhtida ning saad vastuseks, et sa irised, näägutad, siis saad tagasisidena teada vaid, et su tunded, emotsioonid pole vastuvõetavad. Ehk siis arusaamatus süveneb ja läbi rääkimise reaalselt ei lahene ju midagi. Rääkimine toimib vaid siis, kui mõlemad suudavad rahulikult oma vaatepunktid selgelt välja öelda. Mina, seda ilmselgelt ei oska. Ja nii need riiud ja lahkhelid tekivadki.

Ühel on tähelepanek, mure. Tagasiside on negatiivne, mure süveneb, lisandub solvumine ja tekib emotsionaalne laut. Aga teise meelest on kõik korras, sai öelda muretsejale, et ta näägutab asjade kallal liiga palju, mis pole olulised või noh….nagu see telefoni ekraani poolt kaaperdamine, “aga sa ise ju ka mõni aeg, olid ninapidi telefonis”….et kas ma peaksin seda võtma nagu tagasitegemisena? “Näägutad jälle?”

“Nojah.”

Kui tihti sellised vestlused saavad tavaks, just peredes, kus lapsi mitu ja omavahelised äraolemised jäävad harvemaks.

Õnnelik olemine on moekas värk. Kuid nagu viimase peal moega ei pea kaasas käima, ei pea ka kuskil klemm kõrvuni särama, kui tuju päriselt pask on.

Kui mul on tuju pask, sest keegi mind ei kuula, vajadusi ei märka, siis ongi tuju pask.

*ega ma seepärast oma perest vähem hooli.

Lihtsalt näägutan natuke.

Nonii naiskad, võtke sõna. See on see “anna tuld, ja ära ole õnnetu teema 😂

Autor

4 kommentaari

  1. Mina olen 3 lapse ema. Mina olen nõus, nutiseadmed röövivad ja kaaperdavad kallid inimesed, otse sinu silmade all. Nääguta või ära nääguta.
    Meil on veel nii, et abikaasa on saksamaal tööl, kodust äraolekul kirjutame palju ja siis ma ootan alati, et ta kodus olles ka neid asju teeks, mis kokku kirjutas. Aga siis on eestis vaja oma sõpradega spas, pubis või kusiganes. Ja kui juhin tähelepanu, siis näägutan. Tundubki, et olen eriline näägutav naine kodus.
    Õnneks lapsed nii ei arva ja nende arvamus on olulisem, sest nemad on koos minuga rohkem😂

  2. Tuleb tuttav ette. Meil küll lapsi pole. 🙂 Aga vahest, on küll nii, et mina soovin midagi teha, minna kuhugi, siis öeldakse, et organiseeri ja tee ja läheme. Aga ise, midagi ei tehta. Kui ütlen otse, või vihjan probleemile, siis…probleem on ainult minu meelest😂 mehed, lapsed ja ka teine naine näeb asju alati teistmoodi…kui sinul/minul on probleem kaaskondlastega, siis neil reeglina sedasama probleemi ei ole olemaski.

  3. Rääkida! Rääkida! Rääkida!

    Mida sest ikka rääkida. Ideaalset inimest ega maailma ideaalse ühiskonnaga pole olemas.
    Ei maksa tõstatata küsimusi, või probleeme, kui vastused ei meeldi.
    Vait olla 😀 küll esimene mure lahtub ja peagi tuleb järgmine 😂
    Aga rääkimine küll kasutegur pole. Raudselt.

  4. Mina võtan vihjet kui kriitikat enda pihta suunatult. Kui probleemi mõlemad ei näe, siis probleemi pole.
    Nutuseade 😂 pole kunagi probleemiks olnud. Meil oli probleemiks pigem inimesed, kes seal sees.

Kirjuta kommentaar