Vahel, ma kirjutan tĂ€iega niisama. Vahel…

Vahel on tunne, pÀrast pÀevast ja pikka, et mu kehas elab vahel mitu mina.
Need, kes teineteist ei tea, vĂ”i ei tihka tunda –
on mÔni mina vait ent mÔni valjult undab,
vist hing on tÀis vÔi lihtsalt kinni nina. Need minad on tihti mullegi vÔÔrad,
neid ei tunne, kui teinekord luba kĂŒsimata siseneb neist keegi -sel hetkel endal nĂ€in, kui lĂ€bisĂ”idutunnel –
(kus rahvast ees, 
eks sinna tuleb veelgi …)

Ma olen vahel justkui piksest tabatud, tundub, et sisisen ja pritsin tumesinist sappi. Sel hetkel, kui mĂ”istus ĂŒtleb ĂŒht
ent sĂŒdames kĂ€ib sĂ”da,
siis hoian peast ja karjun lihtsalt appi!

Seal iseend ei tunne enam Ă€ra, otsekui mĂŒĂŒksin varirolle luues pileteid,
ei teagi kellele mu hing on mĂŒĂŒdud vĂ”i kelle eest peaks pĂ”genema tĂ€na,
kui illusiooniaias viskan kukerpalle ja tirel ette vÔi taha. Need vÔÔrad mind ei sega,
ainult mina aeg ajalt neid.