Võtame näiteks, M. Kuusikuga juhtunu. Meie oma president, kes peaks olema erapooletu isiksus, astus selliseid samme, ja põhimõtteliselt algatas nõiajahi, ametisse määratud noorministri ja tema pere aadressil. Ja kuigi perekond eitas süüdistusi, ei jäänud lainetus järele, sest kellegil oli koguaeg midagi arvata ja öelda. Alles siis, kui meesterahvas oma ametist loobus, käskis meie riigipea ajakirjanikel maha rahuneda ja perele rahu anda. Küüniline. Selle asja nimi on poliitiline tagakius. Aga seda ei uuri keegi, miks just sel ajahetkel oli see väidetav koduvägivald uurimusse tõsta. Pealegi, olid tunnistajad ju nö anonüümsed, enesehuvides. Kui meenutada, paar aastat Hr. Taavi Rõivast ja tema külmkapiskandaali, siis, oli ka väidetav ohver anonüümne. Kuid poliitik, sai nii, et tolmas. Hiljem, muidugi, selgus, et sõna on sõna vastu. Kuid avalikult mõisteti Rõivas enne süüdi. Kelle huvides, tookord see mäng käis?

Aga miks räägivad kõik vägivalla vastu võitlemisest? Miks keegi reaalselt abi ei paku ja ei aita, ega oleks reaalsele abivajajale toeks?

Vägivald saab alguse ikka mujalt. Näiteks, te teate, et minu lapsed on olnud koolikiusuga kimpus. Ja õpetajate ainus lahendus on rääkida kiusatavale, et no leppige ikka ära, ja alustame puhtalt lehelt ja probleemide korral tulgu tema juurde rääkima. Mida rääkima, kui 3 aasta vältel on korduvalt näidatud, et süüdlane, ei pea vabandama, ahh las aga olla ja püüame edaspidi paremini. Mis on see konkreetne samm, mida on koolikiusamise vastu võitlemiseks ära tehtud?

Kuidas aitab mingi suvalise kommipaki ostmine, ja tuntud laulja üleskutse, konkreetses koolis koolikiusamise vastu võidelda. Või, räägime ka korraks vaimsest perevägivallast, emotsionaalsest terrorist. Kus on abi, mis on üldse abi ja kes seda osutama peaks? Ja pärast sellist palagani, ei julgegi ükski abivajav naine, laps ega meesterahvas kuhugi pöörduda, sest äkki hakatakse tühistest asjadest kinni ja päris tema oluline mure, ei olegi aitajate meelest päris mure, vaid ettekujutuse vili.

Me loeme ajalehest ainult negatiivset. Halba. Kus on kõik hea?

Mina ei saa muuta maailma enda ümber. Saan muuta maailma enda läheduses. Oma pisikese raamistiku sees. Me kõik võiksime olla palju sõbralikumad, lahkemad ja mõistvamad iseendaga, ja ümbritsevate kaaslastega. Ja ajalehes võiks olla rohkem head. Võib olla kaob see “ärapanemise” moment väiksemaks me pisikeses eesti riigis.