Teema ajendatud siis sellest, et kui me kevadel Suure Väänikuga, juba teadsime, et meid ootab ees suvetöö, siis me lasime sel teadmisel settida, sest noh, kui nii on, siis nii on. Ega koolis eriti, abistatavad ka ei olnud, isegi klassijuhataja märkas alles kaks nädalat enne suvevaheajale minekut, et poisil hinded, ei vea välja. Ma ikkagi leian, et klassijuhataja roll, on midagi enamat, kui lastele lihtsalt aineõpetaja olla. Ja see taktika, valitud hirmutaja roll “Kui sa ei õpi, jääd pikendatud õppetööle…” mäletan, enda esmast reageeringut. Päris piinlik kohe. Tagantjärgi on muidugi kerge häbitunne ka selles, osas, kuidas me Väänikuga mõlemas ebamugavust tundsime, kui keegi, kes ei teadnud, kuulis, et suvel õppetööle vaja minna. Sest, kõik olid järsku teadjad, mis saab, kui suvetööle jäädakse, või kui seal ebaõnnestutakse, siis ootab istumajäämine jne.

Miks on vaja hirmutada, mida see annab? Õpitahet juurde? Või soovi püüelda kõrgemale?

Ma teile ütlen, mis meil kodus 3 päeva on toimunud. Poiss on vabatahtlikult õppinud, abi ei taha. On kaks korda koolis käinud, vastamas. 2 tööd, kumbki eraldi päevas. Käskkirjaga on lubatud järgmisesse klassi. Kõik. Tehtud. Pingevabalt.

On nii nagu on. Ega nelinurk klotsi ka ümmargusest avast sisse ei suru. Nii, peab ka laps ise mõistma, et õpib enda jaoks, mitte hinnete pärast, või selleks, et keegi käiks sabas ja tänitaks, et kui ei õpi, läheb justnii….

Ja kallis Väänik, on sellest ise aru saanud. Käskirjaga järgmises klassis, aga õpib veel teises toas, sest õpetaja palus ühe teema enda jaoks veel kinnistada. Ilma sundluse ja tänitusega. On, mille üle uhke olla 😉

Autor

Kirjuta kommentaar