Kas see, kes ma olen inimesena – millised on minu iseloomujooned. Kas kaalukausile head omadused, või just halvimate iseloomujoonte järgi? Või hoopis see, mis tööd ma teen? Või mis on minu hobid? Või hoopis, laste ja nende toimetuste järgi. Kas selle järgi kuidas nad on käitunud või milliseks muutavad stressiolukordades. Mis on see, mille järgi, järgmine küla Juta alustab oma lugu ” Kuule, kas sa tead, et see või too….” ja siis vestluskaaslane noogutab targalt pead kaasa, et “Jaa-Jah, toda ma tean küll. See on ju too sealt, kes…./ kellel on …..”

Aga ma pole eladeski kuulnud, et ükski kuulujutt algab sõnadega, et ” Kuule naabri Meevi, sa pole kuuludki veel, aga mõtle kui ägeda töökoha see seal sai, ikka täiega vinge ja mõtle, ta lastel tuleb kohe raamatuesitlus ja jne.” Miks algavad külajutud, ikka sellise alatooniga, et mõrkja alatooniga, saaks aga ära panna, et näed, ta on minust halvem, alaväärsem, sest…… nii hea on ju oma ego upitada, kellegi teise najal, et jumala eest, mitte oma “ideaalses mõttes loodud maailmas, mõnda imelikku pragu silmata.”

Aga mis veel, loob kuvandi teiste inimeste silmis sinu kohta? Näiteks sinu peresuhted, mitte otseseselt sinu suhted laste või elukaaslasega eksole. Vaid leibkonnaga, kes veel ühe katuse all elamas. Ja kui tegelikult teavad, milline tropp ta reaalselt on, mis sigadusi teeb, mida korraldab…siis mõnel jagub jultumust kaasa kiita, et oi, naabri Milvi, kas sa ikka tead, mis värk oli seal ja tollega. Tore, vähemalt teada, et seekord sai külamoorid mõnusalt lõugu laksutada. Homme, on veel valla bussi ring, nii et uudised kanduvad lausa ultrahelikiirusel igale poole mujale ka.

Head ära panemist siis 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar