Öeldakse, et vahel on parim viis oma lapsi aidata sellega, et neid ei aita. Kuidas last mitte aidata ja mis kasu sellest võib olla?

Kas oled tundnud kärsitust hetkel, kui laps tükk aega oma saapapaelu kinni seob ja sellega hakkama ei saa – vihastab, nutab, hambad ristis uuesti proovib? Ja jälle ei tule välja! Jälle otsast peale! 😡Mina olen küll. Nii tahaks aidata! Vahel palub laps kohemaid pärast esimest ebaõnnestumist sul endale appi tulla. Selge see, et teeb õnnetuks, kui ilusa lipsu asemel hoopis umbsõlm välja tuleb.

Või võtame mänguasjad – mis ta pusib ja nutab seal niimoodi? Kaua võib neid omavahel kokku sobimatuid legotükke kokku pressida, et aru saada, et need ei käi kokku? Nukkude riidesse panemine on ka üks suur väljakutse – varrukad ei lähe üle pea, selja tagant ei saa nööpi kinni. «Las ma näitan, kuidas see käib,» lipsab pähe esimene mõte. Mäletan ehedalt, kuidas ma oma suuremaid lapsi niimoodi pusimas nähes käed vägisi selja taga hoidsin.

Midagi pole parata – areng toimub ebamugavustsoonides nii väikesel kui suurel, ja lapse uue oskuse õppimine võib ebamugavust põhjustada ka vanematele. Mitteaitamine ongi väga tihti raskem kui aitamine – oskamatusega kaasas käivad lapse üles-alla emotsioonid võivad ka vanema kaasa haarata (just nuttu on tihti raske taluda) ja nii me ühel hetkel näemegi, kuidas meie näpud ruttu kõik ise ära teevad.

Mida siis teha? Meie kui lapsevanemate ülesanne on jälgida, et lapse ebamugavus oleks eakohane ja eesmärgid nende ületamiseks realistlikud. Oodata, et nelja-aastane Everesti otsa roniks on liiga palju, aga kelgumäest ise oma kelk üles vedada on täitsa mõeldav plaan. Muidugi on see ebamugav, sest mäest võib alla libiseda ja nii tahaks aidata.

Kui laseme lastel rahus õppida ja kõiki oskamatusega kaasas käivaid emotsioone tunda ning neid sealjuures aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamisega toetame, siis vean kihla, et ühel hetkel nad üllatavad meid oma sihikindlusega ja usuga endasse ning oma võimetesse.

Üks oluline moment on mitteaitamise juures veel – kui lapse emotsionaalne temperatuur liiga kõrgele tõuseb, siis on hea teda lisaks kõigele muule ka füüsiliselt toetada. Üks suur kalli, pai või lihtsalt patsutus õlale aitab «aju ülekeemise» maha rahustada nii, et laps on võimeline jälle otsast peale paelu siduma, legodest autot ehitama või kelku mäest üles vedama.

💕💛

Autor

Kirjuta kommentaar