Avad hommikul ajalehe, ja loed…. juhtus avarii, hukkunuid nii ja nii palju. Järgmine artikkel kirjutab sellest, kuidas keegi haigestus ja vajab abi, silmadega allapoole libisedes leiad järgmise artikli, kuidas keegi kaotas kodu jne. Kohutav. Ja, need inimesed, kes sel hetkel ajalehte loevad, tänavad mõttes, et nende elu on hetkel korras. Mõni mõtleb, aga, et “Minuga ju ei juhtu…”  Istudes autorooli, ei kinnita turvavööd, sest temaga ju ei juhtu…… teine sõidab autoga maanteel alati piirkiiruses sees, turvavöö kinni…..temaga ju ei juhtu midagi. Mõni ei reisi laevaga, lennukiga, siis temaga ei juhtu midagi…. Aga juhtub küll. Mõni võib olla mõtleb, et noh karma võib juhtuda küll. Aga tegelikult kipun arvama, et meil inimestel pole õrna aimu ka, miks midagi kellegiga juhtub.

Autojuht võib sattuda avariisse mitmete tegurite koosmõjul ja tema tegur ongi olla osaleja. Ka äkkpidurdus võib tekitada raskeid vigastusi neile, kes ilma turvavööta. Ka supi sisse võib kodus ära uppuda….ei peagi kuhugi kaugele reisima. Ja karma? Karma on lihtsalt hea viis seletada, et noh talle on ju paras, et temaga nii juhtus. Aga….

Miks juhtub siis heade, armsate ja ka väikeste lastega midagi? Miks sai Haaberstis, Tallinnas ühe pere kolm last korraga surma, sest majas oli gaasileke? Ühe õhtuga kogu pere? Südamlik kaastunne vanematele.

Ma ei kujutaks seda valu ettegi, kui midagi peaks lastega juhtuma. Kui mu vanimal lapsel oli see põlvevigastus – ma juba siis hullusin. Kui kõigiga korraga peaks midagi juhtuma, ma ei tahakski vist ise enam elada. Miks Venemaal, kaubanduskeskusesse said kannatada pered ja lapsed. Keegi ei oleks osanud oodata, et ilusal päeval kinno minnes, nad sealt enam terve perega ei naase.  Kui õnnetustes, avariides ja katastroofides on võimalik leida süüdlane ja ta kahju eest maksma panna, siis kuidas sa paneb maksma inimese, kelle vea tõttu on kaotanud lapsed oma elu ja pered edasise elumõtte?

Aga kui inimene haigestub, keda siis süüdistada? Arste, kes on uuringuid läbi viinud poolikult? Inimene, kes jookseb terve elu arstide vahet, aga kirjutatakse välja vaid ravimeid ja diagnoositakse üks haigus, teise järel aga seda haiguse tekitajat ei leita, sest…. jah, miks? Ja siis lihtsalt ühel hetkel, täiesti ootamatul hetkel, saab inimene sellise diagnoosi, et… kogu pere ei suuda seda uskuda. Ja mõtleb vaid, et miks mina, minuga ju ei juhtu….

Mõned aastad tagasi, meheõel avastati tromb, liikumas kopsu poole, tal vedas. Ja süstib endasse verevedeldajaid. Tol hetkel, tundsime talle kaasa, kuid reaalselt me ei mõistnud olukorra päris tõsidust, ( sest minuga ei juhtu ju…)  kui…ühel hommikul ärkasin üles 4x suurema ja tumelilla parema jalaga – süvaveeni tromb. Maailm kukkus kokku ja kandsin end mõttes maha. Heade inimeste toetusega. Ja sooviga laste pärast elada, tulin ma sellest välja. Kahjustused piirdusid jala veenide kahjustusega. Ja hiljem, nüüd kui rasedaks jäin, pidin end selle tõttu igal hommikul kõhtu süstima ( verevedeldajaid)

Me mõtleme. Jah, ka mina mõtlen, et kõik juhtub kuskil kaugel, eemal ja kellegi teisega. Aga tegelikult me peaksime olema iga päev tänulik selle üle mis meil tegelikult on olemas. Sõbrad, vanemad, lapsed, töö, perekond, tervis. Ja tegema kõik, et me kogeksime head ja rõõmu igapäevaselt, nendega, kes meile kallid. Nautima iga päev, ka siis kui mõni teine päev on natuke hallim ja meil ei lähe kõik nii hästi või plaanipäraselt, kui me oodanud oleme. Võtke iga päev oma elust osa, kaasake sinna pere, vanemad, sõbrad ja tundke end hästi, turvaliselt, kaitstud ja armastatult. Igasugused pseudoprobleemid ( mida ta minust mõtleb, oi kuidas ta ikka võis, ta on ikka paras nõid jne)  jätke seljataha, need ei ole absoluutselt tähtsad. Ärge oodake seda hetke, mil teie ellu on kihutanud suur hävitusrong, te seisate keset rususid ja teil pole midagi. Ka mälestusi mitte.

“Minuga ei juhtu….” edaspidi võib aga mõelda just sedapidi, et kõike võib juhtuda ja enamasti siis, kui sa ei oska seda oodata…. Ole valmis ootamatuteks, kuid seni püüa päeva igapäev koos oma lähedastega.

Autor

Kirjuta kommentaar