Mitmed vaimsed õpetused ütlevad, et inimestel on kaks ürgalgset tunnet – hirm ja armastus. Armastus on tunneteskaala positiivne pool, kõige üldisemas mõttes on see õnn ja rahulolu, rõõm olemisest, elamise vabadus. Hirmu tuletised on viha, süütunne, depressioon, ebamugavus, ärevus jmt. Meie kehadki reageerivad alati neile kahele tundele vastavalt. Hirmu puhul tõuseb stressihormoonide adrenaliini ja kortisooli tase, heaolu-rahulolu-rõõmu puhul kasvab oksütotsiini osakaal. Kui vastsündinu meeleheitlikult karjub, siis on selle taga hirm oma elu pärast. Kui söök on käes, langeb ta õndsasse rahuloluseisundisse. Täiskasvanuna ei sõltu meie ellujäämine otseselt teistest inimestest, kuid need kaks vastandlikku tunnet jäävad meid ikka juhtima.

Me oleme harjunud tundeid lahterdama, jagama neid headeks ja halbadeks, kuigi iga tunne on millekski hea. Hirm on signaal ohust, mis on lähedal, tänu hirmule on meil ohtlikus olukorras võimalik ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta. Sama mehhanism töötab olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. Hirm on hea siis, kui see paneb sind tegutsema, hävib aga see, kes hirmu tundes tardub paigale ja mitte midagi ei tee. Psühholoogiliselt ohtlikes olukordades muutub hirm ohuks, et sa jääd paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui sa kardad tegutseda, teha vigu, teha valesti, siis jääb areng seisma ja sa oled suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla sina ise.

Oluline on teadmine, et armastust ja hirmu ei saa tunda ühel ajal. Hirm ja arm on ühe skaala kaks otsa, alati omavahel seotud. Kui liigud õnne, rahulolu ja vabaduse seisundisse, pole hirmul enam kohta. Suurima vabanemise hirmust annab armastus iseenda vastu. Mida enam seda on, seda enam püsid tundeskaala positiivsel poolel. Siis oled sa ise – vaba ja julge.

Halvav hirm on märk, et sa ei tee elus neid asju, mida tegelikult tahaksid. Kui tahad elada muutusteta ja riskivaba elu, siis pead hirmu sõna kuulama ja mitte tegutsema. Aga mis elu see oleks! Hirm on arengutreener – kui tunned suurt hirmu, siis tea, et oled tegelikult iseendale ja armastusele väga lähedal, vaid ühe sammu kaugusel. Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski!

“Armastus on võimsam kui hirm. Kui hirm tuleb, siis tuletan endale meelde, et kõigesse, mina ise kaasa arvatud, saab armastusega suhtuda, siis saab kohe edasi.”

Mõned inimesed, ametnikud, ettevõtted, ongi väljas sellepeale, et hirmutamistaktikat kasutades, üritavad suunata inimesi neid konkreetses suunas minema või käituma, et saavutada mingit kindlat tulemust mõjutajate heaoluks. Samamoodi tekitavad hirmu ka meediakajastused, nt räävimised, tulekahjud, viimasel ajal küll dopinguteemad ja nüüd mingi “minu eesti” aktsioon. Okei, see viimane ei põhjusta küll mingit hirmu, aga parajalt silmakirjalikkus see mõningate inimeste poolt ikka on 😀 Miks me peame lugema ja kuulama nii palju negatiivsust enda sisse, seda niigi tuleb uksest ja aknast, et miks ei võiks vahepeal keskenduda headele uudistele, või sõnumitele…Mina, sina ja võib olla peavoolu meedia ka vahest, kiidaks, või kirjutaks midagi ka positiivses võtmes. Tunnustavalt. Näiteks 🙂

Inimesel kel koliseb riidekapis luukere, võib olla kaks ja võibolla on tal neid hulgim seal kapis. Kui need on ilusti paigutatud, pole ka ohtu, et need võiksid mõnele uudishimulikule kappi avades vastu pead koputada. Kuid, kas kõiki luukeresid, peakski üldse päevavalgele tirima? Igal inimesel on omad saladused, mida ta ei taha teistega jagada. Piinlikud momendid, valusad hetked, reputatsiooni hävitavad, eneseusku mõjutavad, mineviku haavad… las nad siis olla seal ja koguvad tolmu, vähemalt ei riiva silma ja võib olla ei kasuta keegi ka neid kurjasti oma peremehe vastu, sest teadmine olla tänapäeval võim.

Nii, et kui sa tunned hirmu, et keegi su luukeredele lähedale satub ja need midagi lubamatut võiksid paljastada, et kõigesse avatud meelega suhtudes, laheneb sõlmküsimus hõlpsasti, kuigi tagajärgedega tegelemine on muidugi juba omaette teema.

Vahel on hirmu vaja. Vahel tuleb avatud meelega hirmule vastu astuda, sest probleemiga mitte tegeledes, ei kaos see probleem mitte kuhugi.

Autor

Kirjuta kommentaar