Edit: 8.05 kell 12.35 täna juhtus täiesti ootamatu – eilne tujurikkuja, tuli täna vabandama. Öeldud sõnade ja minu kraesse valatud vihahoo eest. Ta tunnistas, ja palus vabandust. Sai minu öeldust aru nii, nagu sai. Loomulikult, sai andeks 😊 ja kõik on justkui jälle hästi. Ka mina vabandasin, kui väljendasin end esimesel korral valesti. Saime aru, et me oleme ühesuguse lühikese süütenööriga. Kuid, me mõistame oma vigu, tunnistame ja vabandame. Zen🕊

Seal pildil on muld. Muld kui viljakas aluspind, sümboliseerib antud näitena häid suhteid, head läbisaamist, arusaamatuste lahendamise oskust, ja oskust olla kiusajatest ja tujurikkujatest üle.

Mulda rikkastab aga looduslikult kõdunevad lehed, taimed jms. Ja siis loomsetoodanguna ka väljaheited. Seega on väljaheited üsnagi kasulik nähtus mulla seisukohalt. Kaastarbija, kui inimese seisukohalt, kui ikka lehmakook talla alla jäi ja lirtsus varvaste vahel, oli ikka väkk küll. Kuid ka suhetes, on suhteid vürtsitavaks elemendiks, peotäis sitta ( mõnikord, lausa kulbiga). Peotäis kanget kraami, tuletab aeg ajalt ikka meelde, et tuleb olla tänulik, et see ei lase murul närbuda ja kartulimugul ikka rammusam. Ning, miks on mõnngaid vürtsikamaid indiviide me sekka vaja loe: indiviidid-kiusajad ja tujurikkujad)

Kiusajad ja tujurikkujad, liigituvad kaheks: tahtlikud kiusajad ja tujurikkujad ja tahtmatultedukad, kes ei saa ise ka aru, millega nad hakkama saavad.

Kuid alati peab meeles pidama järgmist, kiusaja- kes ei tunnista oma vigu, ega eksimusi ega vabanda ealeski, tema puhul on tegu tahtmatuga. Ja see on isegi veidi normaalsem variant, kui inimene, kes tahtlikult õel ja vastik on.

Otsustage ise. Kes on õel või vastik, või kellel pisut asjad peas pisut sassis on😂

Paar päeva ENNE, kui lubati taas lapsi mänguväljakutele, mil sõitis ringi päästeamet, ning palliplatsil ja mängukal ja jääajakeskuse juures liig lähestikku viibijatele hoiatusi tegi ja manitsussõnu peale luges. Juhtus nii, et sattusin mööda jalutama mänguväljakust, kus kaks pisikest last mängisid. No ja kuna päästeamet just alla sõitis, mõtlesin, et lähen ütlen laste vanaemale, et meie oleme näinud, kuidas on inimesed saanud hoiatuse, et järgmine kord, kui nad politseile viibides seal kohas, vahele jäävad on neil õigus teha trahvi. Et ärgu eriolukorra ja keelusiltidega mänguväljakul mängigu.

Endal jäi küll veidi asi kripeldama, aga nagu ikka, ununes peagi. Tollele järgneval päeval, otsustasime, et – no kui mänguväljak on üldkasutatav paik niigi, lasen ka oma põnni sinna mängima.

Järgmine päev, korjati ka valla ametniku poolt keelavad sildid ja mänguväljak täitus lastest, kes lõpuks ometi õue said ja sõpradega kohtuda võisid. Tänagi, istusime mänguväljakul: mina ja põnn, naabermajast ema koos kahe lapsega ja meie naaber oma pojaga. Liivakastis tiirutasid ka meie majarahva kassid. Kedagi nad ei seganud ja liivakasti nad häda ka tegema ei kippunud. Päike paistis, kõik oli chill. Järsku aga ilmus käte vehkides ridaelamust, üks vanemas eas provva, üleni valgesse rõivastatud ja üdini ärritatud viisil, hõikudes juba kaugelt ” Kelle kass, see mänguväljakul on? Miks on kassid mänguväljakul? Ma helistan, sinna kuhu vaja. Kelle kass? Kelle kass?”

Teised emad, siis ütlesid, et nemad ei tea, kelle kass. Mina hakkasin ütlema, et mina ei tea…. kui provva vahele pröökas, et “Mida sa ei tea, kelle kass see on. Sa tead väga hästi, et see on vaat nende naabrite kass. Ise käid nendega läbi. Vii ära see kass liivakastist.”

Ühesõnaga, ma tegelikult tahtsin küll öelda, et ma ei tea, miks ta selle kassi pärast nii närvis on, sest reaalselt no mida värki, kui sa tead juba ise, et kelle kass, mida sa tuled asjasse mitte puutuvate laste ja vanemate peale karjuma. Miks sa ei lähe, siis ega räägi kassi omanikuga või ei helista, kuhuiganes. Mida sa tuled ja lärmad. Mine võta rohud ära 😂

No ja siis selguski, et asi polnud ilmselt kassis. Vaid hoopis selles, kuidas tema oli paari päeva tagusest öeldust aru saanud. Kokku võttes saime teiste liivakastis viibjatega aru, et mina olin talle öelnud, et kui tema lapselapsed mängivad mängukal, tuleb päästeamet ja teeb talle trahvi. Et ma ei ole selle küla a ja o, nagu ma näikse end arvavat ja vaadaku ma parem iseennast ja vaadaku ma oma lapsi, kuidas nad eilse paljajalu ja lühikeste käistega õues ringi jooksid. ( võib olla mäletate, et 5.05 oli lõpmata palav päev) Selle jutu lõpuks muidugi, muutus juba jutt ise ka natuke 😀 lõpus kuulsime juba seda, et mina tahtsin ise talle trahvi teha.

Siis marssis minema. Oma sinna veranda peale, kus ta siis naabritele seletas, et näe see seelikuga seal liivakastis, tahtis talle teha trahvi mänguväljakul laste mängimise eest, KUI ta omad lapsed ka mänguväljakul mängivad.

Selliste inimeste tõttu, ( tõeline väetis) hindan ma neid inimesi, kes ei hooli kuulujuttudest, kes hindavad reaalsust ja inimesi, ikka selle järgi, kes on inimene või pere tegelikult.

Siinkohal tujurikkuja tüüp, nr 2 suurim relv on see “Ma tean sind./Ma tean seda peret/ väga hästi/hästi. Kuid tõsi on see, et peale “tere” pole me kunagi omavahel vahetanud. Ja kui keegi väidab mingite kuulujuttude alusel, et teab kedagi ( mind, sind või suvalist madist) väga hästi, siis lööb minul küll tuluke põlema, et oot – kui sa kuulujutte nii palju tead ja nende paikapidavusele 100% kindel oled, siis näitab see midagi sinu enda, mitte minu kohta.

Nagu hea psühholoogi soovitus kõlas säärastele tujurikkujatele ” Mine hüppa merre, kui midagi ei meeldi”😂

Autor

Kirjuta kommentaar