Millised jäljed me jätame enda seljataha? Mis jäljed, meie tegudest jäävad me lähedaste hinge või mõtteisse. Mis juhtub, me läbitud radadega, või jälgedega, kui meid pole enam nendega koos?
Kas nii nagu juhtub eraklike teedega, et mõni astub mööda sedasama teed puhtjuhuslikult, või jäävad need rajad salapäraseks, kuni samblasse ja rohtu mattuvad, justkui poleks keegi neisse võssa kasvanud rägastikku ühtegi jalajälge vajutanud.

Teod paistavad, meid piiritlevat. Siis kui südametunnistus pole päris puhas, või kui sa tead, et hingesopis oled mingi jamaga hakkama saanud. Hinges on ärevus, kõrvad reageerivad võõrastele helidele ja kui sa oleksid koer, siis ilmselt nuhutaksid ninaga ka õhku, püüdmaks võõraid lõhnu, kes võiks tulla sinu hästihoitud rahu ja saladust rikkuma. Sa loodad, et saad selle jama klaaritud ja universum annab sulle võimaluse end uuesti paremast küljest näidata. Püüda olla see parem inimene, kes oma ettekujutuses olla tahaksid. Lihtsalt, las see pinnale kerkinud jama laheneks kuidagi iseenesest, jättes vaid uued jäljed vanade asemel sulle, mitte lähedastele. Vahel, paneb meeletu hirm paaniliselt väljapääse otsima. Vahel paneb hirm kõikehalvavalt su seisma, ja lootma, et kokkupõrge pole väga tugev ja kannataja pooleks oled vaid sina ise.
Ja sa loodad. Hoiad pöidlad pihus. Sul tuleb mõte ja tunned sel hetkel, et parim kaitse on rünnak…ja teadvustad endale, mis on see sisemine hirm, mida sa kardad. Päris tegelikult.

Kirjutad mõned pöördumised, räägid oma mure ära ja soovid arutelu, mis edasi. Istud maha. Teed tegevuskava. Ja siis antakse sulle kolmandalt poolt hea nõu ja sa tegutsed selle järgi.
Sa leiad justkui väikestviisi selguse ja rahu, sest tead, et sa olen enda sisse vaadanud, seda tunnistanud ja püüdnud näha ette, mis nüüd järgneda võiks.
Ja siis, järgmisel hommikul laheneb kõik….
Ja siis on olla nii hea, kerge. Hingata suurt sõõmu vihmast puhastunud kevad õhku ja kuuled justkui kõike, märkad seda kõike, mis justkui varjus olnud. Murepilved võivad päris korralikult ikka tervele päevale või nädalavahetusele pitseri lüüa. Nii hea, et see on murepilv uhuti nüüd koos kevadise paduvihmaga mööda😀

Värske ja uus kevad.

Täna, võtan mahti ja kirjutan blogipostituse. Täna võtan mahti ja loen paar rida raamatut. Täna võtan aega, et vaadata kordusest mõnd filmi, mida tükk aega näinud pole. Täna, krabasime poest kaasa jogurtit, mille reklaam, mind tarbima kutsus. Päris hea maitsa, kuigi miskipärast ootasin siiski nagu midagi muud. Jään edaspidigi klassikalistele maitsetele truuks. Kuigi, Väänikud 😊 on lisanud selle jogurti oma õhulisuse pärast hommikusöögi listi. Nii, et me soovitame 😋

Muahh


Olen lugenud erinevaid uuringud, et laste karistamine paneb neid veelgi halvemini käituma. Karistamine teeb vihaseks ja lapsel tekib vajadus end kaitsta. Adrenaliinitase tõuseb, arutlusvõime väheneb, koostööoskus on häiritud. Laps unustab ruttu, mis «paha käitumise» pärast ta karistada sai, kuid karistuse tagajärjel tekkinud emotsioonidega võib ta olla kimpus veel mitu nädalat pärast juhtunut. Kui ta õpibki midagi, siis valetama ja varjama, et vältida uuesti karistada saamist. Karistamine vähendab lapse ja vanema vahelist sidet ja nii väheneb ka võimalus last mõjutada. Turvatundeta ja hirmul laps ei saa vabalt areneda ja õppida. Teisisõnu pole karistamine kunagi efektiivne meetod, kuidas kasvatada vastutustundlikku, hoolivat ja õnnelikku last. Karistamine õpetab lapsele valesid väärtuseid.

Kui lapsevanem suudab piire seades jääda lapsega lähedaseks, ei puikle laps juhendamisele vastu ning tast kasvab hooliv ja vastutustundlik inimene. Seda suuresti tänu vanemate eeskujule, kes oskavad oma tunnetega toime tulla ja oma käitumist kontrollida.

Kuidas siis lapsi karistamiseta kasvatada?

Õpi oma tunnetega toime tulema. Nii õpibki laps sama. Sina oled tema eeskuju. Kui oled vihane, siis eemaldu olukorrast, ära hakka kohe tunnete ajel tegutsema. Hinga rahulikult sisse ja välja, et rahuneksid enne, kui hakkad probleemiga tegelema. Tahtes karistada pea kiusatusele vastu, see toob alati tagasilöögi.

Austa lapse tundeid. Kui laps on adrenaliini meelevallas, pole ta õppimisvõimeline. Tänitamise ja lapse üksi jätmise asemel püsi tema kõrval, et ta saaks sinu juuresolekul rahuneda. Sinu juures on tal oma tunnete läbielamine turvalisem ja tänu sellele õpib ta lõpuks selgeks, kuidas ise oma emotsioone korda seada. Suure tundepuhangu ajal ei ole mõtet temaga asju arutada, kuid pärast rahunemist ei ole ta sinust eemale tõmbunud ja on juhendamiseks valmis.

Ära unusta, kuidas lapsed õpivad. Võta eeskujuks näiteks hammaste pesemine. Kui ta oli veel tita, näitasid talle ette, kuidas ise hambaid pesed. Alguses oli hambapesu nagu lõbus mäng, kuid ajapikku võttis ta selle üle ja hakkas ise oma hambaid pesema. Sama põhimõtte järgi õpib laps ka tänama, oma korda ootama, asju ära panema, kodulooma toitma, kodutöid tegema ja kõike muud, mis laste kohustuste alla käivad. Rutiin on lapsele hindamatu väärtusega, sest see paneb aluse peamiste oskuste õppimisele. Sa võid vihastada, et ta unustas jälle oma jaki autosse, aga karjumisest pole kasu. Rutiinist on.

Enne parandamist vaata lapsele silma. Selleks, et lapses tekiks soov kõike kõige paremini teha, peab ta tundma sidet oma vanemaga. Halvasti käitumine tulebki sellest, kui laps tunneb, et ta ei saa tähelepanu või kui tal on halb olla.

Pane piirid paika, aga arvesta ka lapsega. Reegleid on kahtlemata vaja, aga seal juures tuleks arvestada ka lapse arusaama asjade käigust. Kui laps tunneb, et teda mõistetakse, saab ta ka piiridest paremini aru.

«Ei hammusta! Sa oled praegu väga vihane ja solvunud, aga sa pead ütlema seda oma vennale sõnadega.»

«Nüüd on uneaeg. Ma tean, et sa tahaksid kauem mängida.»

«Jah, ma mõistan küll, et sulle ei meeldi see, kui ma sind keelan. Aga vastus on ikkagi «ei». Me ei ütle üksteisele «Ole vait» isegi siis, kui me oleme väsinud ja vihased.»

«Sa kardad, aga sellest hoolimata pead mulle tõtt rääkima.»

Igasugune «halvasti käitumine» väljendab mingit vajadust, olgu see nii väär kui tahes. Isegi sinu meelest on see tühine, on lapse käitumise taga alati mingi põhjus. Ta käitub kohutavalt? Järelikult ta tunneb end kohutavalt. Võib-olla on ta väsinud, tahab sinu tähelepanu, vajab pikemat mänguaega või võimalust nutta ja oma tunded endast välja elada? Selgita põhjus välja ja ka lapse käitumine muutub.

Ütle «jah». Lapsed teevad pea kõike, mida me neilt palume, kui me teeme seda armastaval moel. Kui laps testib piire, siis otsi võimalusi, kuidas saaksid «ei» asemel pigem «jah» öelda.

Näiteks: «Jah, on aeg koristada. Jah, ma aitan. Jah, me võime torni püsti jätta. Jaa, kui me kiirustame, siis jõuame ka lisajutu lugeda. Jah, kallis, teeme selle ruttu ja lõbusalt ära.» Kui oled sõbralik ja entusiastlik, nakatab see ka last ja ta ta tuju tõuseb.

Iga päev peab olema kahekesi olemise hetk. Lülita telefon välja, pane arvuti kinni ja ütle lapsele: «Nii, järgmised 20 minutit olen ma sinu päralt. Mida me teeme?» Las ta näitab ise, mida pead tegema. Mängige niisama padjasõda, mürage, naerge, kallistage. Las ta räägib, millest mõtleb. Kui on vihane, las elab end välja. Ole 100 protsenti kohal. Lapsed, kelle vanemad pühendavad neile iga päev oma aega, saavad vabalt kõiki oma tundeid väljendada. See teeb neid vabaks ja nad TAHAVAD hästi käituda.  

Anna endale andeks. Sa ei saa olla hea vanem, kui tunned end pidevalt süüdi. Täpselt samamoodi nagu ka sinu laps ei saa käituda «õigesti», kui ta tunneb end halvasti. Suhteid saab alati parandada. Hakka kohe täna pihta.

Kui kõik ebaõnnestub, lohuta ennast. Siis lohuta oma last. Laste kasvatamise puhul ületab armastus ja ühtehoidmine kõik muu.

Ei usu? Proovi seda nädal aega ja vaata, mis toimub.😀

Kevadejook.

Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus. Toetav kuulamine võib küllalt abistav olla, ent kui lapsel on probleem ja sellega kaasnevad suured tunded, jääb toetavast kuulamisest väheseks. Sel juhul on kohane aktiivne kuulamine, mida õpetavad Perekeskus Sina ja Mina nõustajad.

Aktiivne kuulamine on keskendunud ja teist igati aktsepteeriv kuulamisviis, mis toimub ümbersõnastamise ja tunnete peegeldamise abil. Kui inimest, kellel on probleem, aktiivselt kuulata, aitab see vältida tema emotsionaalset ülekuumenemist, võimaldab tal taas selgelt mõtlema hakata ja seega ka oma tegelikku probleemi paremini mõista. 

Selleks, et kedagi aktiivselt kuulata, peab olema piisav ajavaru, aus tahtmine teist mõista ning tema tundeid ja lahendusi aktsepteerida.

Ümbersõnastamine on kuulaja vastus rääkijale, milles ta lühidalt sõnastab ümber kuuldu põhisisu ning reageerib mitte ainult sõnadega väljaöeldule, vaid ka varjatud sõnumile sõnade taga, aidates nii vestlust sügavamale tasandile viia ja suurendada teineteisemõistmist.

Ümbersõnastuse lausealgusi:

Sinu arvates siis… 

Sa tahaksid, et…

Saan aru, et sulle meeldiks rohkem…

Jääb mulje, nagu sa ei usuks, et…

Kas ma sain õigesti aru, et…

Tunnete peegeldamine on kuulaja katse anda tagasisidet, kuidas tema mõistab rääkija tundeid ja kogemust.

Tunnete peegeldamise lausealgusi: 

Mulle tundub, et sattusid segadusse, kui…

Sind kurvastas, et… 

Sulle ei meeldinud, et…

Võis päris hea tunne olla, kui…

Sa oled pettunud, sest…

Aktiivne kuulamine on abistav seetõttu, et probleemi küüsis olija tunneb, et teda mõistetakse, mitte ei püüta muuta ega tema muret vähendada ja et usutakse tema võimesse ise lahendusi leidma.

Laps: «Ma tahan teda kaissu võtta!»

Ema: «Sulle meeldiks koos selle karumõmmiga magama jääda.»

Laps: «Jah.»

Ema: «Ma saan aru, et sa seda mõmmikut tahaksid. Kuid mäletad, enne pooditulemist me leppisime kokku, et täna ostame ainult söögikraami.»

Laps (ohates): «Jah…”

Ema: «Ma näen, et sa oled kurb selle karu pärast, aga sul on ka meie jutt meeles. Mis sina arvad, mis me nüüd võiks teha?»

Laps: «Ma teen mõmmile pai.»

Ema: «Sa silitad mõmmit, ütled talle head aega ja siis saame edasi minna.»

Laps: «Jah, ja siis lähme kohukesi ostma.»

Ema: «Jah, kohukesi ja piima ja saia ka.»

Aktiivne kuulamine (AK) aitab jõuda esialgselt esitletud probleemi juurest tegeliku probleemini. 

Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus. On olemas kaks põhilist kuulamisviisi: passiivne ehk toetav kuulamine ja aktiivne.

Toetav kuulamine on tähelepanelik kuulamine, mille juurde kuuluvad nii vaikiv kuulamine, rääkima julgustamine kui ka teise jutu kinnitamine verbaalselt ja mitteverbaalselt.

Vaikimine annab rääkijale ruumi ja aega segamatut kõnelda, avaldada oma arvamust, mõtteid ja tundeid.

Julgustamine on teinekord vajalik, et vestluspartner üldse juttu alustaks, tihti ka selleks, et ta saaks julgust edasi rääkida. 

Sel juhul on kinnisest kas-küsimusest sobivamad avangud näiteks otsi lahti jätvad:

«Tundub, et see on sulle väga tähtis.»

«Kuidas see siis täpsemalt juhtus?»

«Kui sa soovid edasi rääkida, siis mul on aega kuulata.»

Verbaalsed kinnitused on lühikesed ja lihtsad, need annavad teisele märku, et sa tõesti kuulad ning kinnitavad talle, et sa paned tema juttu tähele, oled sellest huvitatud ja soovid, et ta kõnelemist jätkaks.

Näiteks: «ah-ah,» «nii…, saan aru…,» «ah soo…,» «jah…?” jms

Mitteverbaalsed kinnitused toimivad näoilme ja kehakeele kaudu, nende kaudu rääkija saab aru, et kuulaja on igati temaga kaasas ja soovib mõista. 

Näiteks: silmsideme hoidmine, kaasahaaratusest märku andvad liigutused nagu noogutamine, ettepoole kummardumine, naeratamine, kulmukortsutus jms.

Seitse nippi, kuidas häält tõstmata juba esimese korraga laps end kuulama panna

Lapsed ignoreerivad sind?

Kui tahad, et lapsed sind juba esimesel korral kuulaksid, pead tekitama neis harjumuse sinu juttu tähele panna. Selle harjumuse kujundamiseks pead aga esiteks märkama, kuidas sa nendega räägid.

Miks? Sest kui sul on harjumus üha uuesti ja uuesti (ja uuesti) küsida ning seejärel alla anda ja ise teha – või karjuma hakata – siis võid oma lastele tahtmatult õpetada, et sind võibki ignoreerida, kuniks sa lõpuks alla annad (see polnud tegelikult oluline) või hakkad karjuma(nüüd sa mõtled alles tõsiselt).

Kahtlemata saab karjumisega lõpuks laste tähelepanu, aga see on problemaatiline, sest soodustab valede suhtlemismustrite juurdumist. Ka uuringud on näidanud, et karjumisel võib olla lastele pea sama kahjulik mõju kui füüsilisel karistamisel, isegi löömisel. Verbaalselt agressiivsete vanemate lastel on madalam enesehinnang, nad on agressiivsemad ja neil esineb rohkem depressiooni.

Mida selle asemel teha?

Siin on lihtne juhend, kuidas panna lapsi end juba esimese korraga kuulama.

  1. Esiteks ole kindel, et lapsed sind päriselt kuuleks, kui sa neilt midagi palud või kui sa neid keelad. Ühest maja otsast teise karjumine või trepi all hõikumine ei lähe arvesse.

Väiksemate laste puhul tuleb vanemal põlvitada ja enne palve esitamist vaadata lapsele silma. Palju aitab kaasa, kui puudutada samal ajal sõbralikult lapse õlga või teha talle pai. Vanema lapse puhul hoia silmsidet, et märgata, kas ta kuuleb sind.

  1. Arvesta, et laps ei pruugi sind tahtlikult ignoreerida. Väiksemad lapsed (eriti alla 14aastased) süvenevad väga kergesti oma tegevusse ja lülitavad end ümbritsevast välja. Ka uuringud on kinnitanud, et mingi tegevusega (mängimisega, lugemisega) hõivatud lapsed sageli ei märka, mis ümberringi toimub. Neil pole n-ö perifeerset teadlikkust.

Piiratud perifeerse teadlikkuse tõttu ei pruugi laps tähele panna, mis ta ümber toimub, isegi kui vanem seisab ta kõrval ja räägib. See võib juhtuda ka siis, kui sulle endale tundub, et sind pole võimalik mitte märgata.

Seega, kui sulle tundub, et lapsed väldivad sind, ära eelda kohe, et nad teevad seda meelega.

  1. Arvesta, et mõnel põhjusel võib laps sind ka meelega ignoreerida.Vastukaaluks eelnevale selgitusele võib lapsel mõnikord tekkida tahtmine vanemat testida, et näha, mis siis saab, kui ta midagi ei tee.

Lapsele on seda oluline teada ja piiride testimine on täiesti normaalne arengu juurde kuuluv osa. Arvesta, et oled ehk varasemalt oma käitumisega tahtmatult ise lapsele õpetanud, et sind saab ignoreerida.

  1. Kui oled kindlaks teinud, et laps kuuleb sind, esita oma palve ja jälgi, mis juhtub.Kui ta hakkab tegutsema, on hästi ja võid rahul olla. Kui ta ei liiguta end, küsi ühe korra veel ja jätka alljärgneva juhise järgi:
  2. Selgita, miks sa seda palud. Nõudmise juurde kuulub ka põhjus. Enda selgitamisega näitad lapsele, et su palve pole tühine. Ja muide, «Sest ma ütlen nii» pole põhjus ja võib tekitada tarbetut võimuvõitlust.

Aita lapsel talle tühisena näivatest reeglitest ja nõuetest aru saada ning kui vaja, selgita, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Laps ei pruugi sinu selgitusega küll kohe nõusse jääda, aga vähemalt on näha, et su palve taga on mõistuspärane põhjus. Lisaks õpetad oma eeskujuga argumenteerimist.

Näiteks: «Palun mine pane kohe kingad jalga. Me peame minuti pärast minema hakkama või me jääme sõprade juurde hiljaks. Hilinemine ei ole viisakas.»

  1. Kui võimalik, lase tal kogeda olukorra loomulikke tagajärgi. Loomulike tagajärgede all on siin silmas peetud seda, et vanem ei sekku, kui midagi lapse käitumise tõttu juhtub. Näiteks lähevad ta jalad õues märjaks, kui ta paneb vihmase ilmaga kummikute asemel jalga tossud. Või jäävad ta riided pesemata, sest ta on need (jälle) oma voodi kõrvale maha visanud ja ei vii neid mustapesukorvi.

Kui just lapse tervis või turvalisus pole ohus, on loomulik tagajärg kõige parem õpetaja. Paraku pole igale olukorrale sellist lihtsat tagajärge, mille abil lapsele vastutustunnet õpetada ja vanemal ei jää muud üle kui aktiivselt sekkuda, et hullemat ära hoida. Näiteks toksib Jaanus lennukis eesistuja seljatuge või haugub vanemale vastu. Kui nii, siis:

  1. Hoiata, milline tagajärg sõnakuulmatusel on. Ehk mis juhtub siis, kui laps vanema palvele ei reageeri.

Näiteks: «Viie minuti pärast lähme parki. Kui sa ei tule minuga siis, kui ma ütlen, et on aeg minna, siis me ei lähe enam homme pärast lasteaeda parki, sest sinu käitumise pärast ei saa me õigel ajal uksest välja.»

Eelnev hoiatamine on oluline, sest siis teab laps juba ette, mis juhtub, kui ta sõna ei kuula või vanemate palvetest välja ei tee. Siis saab ta otsustada, kuidas käitub: ta kas kuulab sõna, või ei tee seda ja kannatab tagajärgede käes. Üllatusi ei ole.

Saadame piknikuga lume ära. Meil on soe.
Me oleme ägedad.

Lapsed on motiveeritud, kui emad-isad nendega ägedaid asju teevad.

Pärast seda, kui oled oma palvet korranud, seda põhjendanud ja hoiatanud teda tagajärgede ees, anna lapsele võimalus ka vastata. Kui ta ei tee nii, nagu palusid (ja tegu oli mõistliku palvega), siis pead oma ähvarduse täide viima. Oma sõnale kindlaks jäämine on hädavajalik, sest vaid nii näitad, et mõtlesid kõike tõsiselt. Ole kindlasti järjepidev!

Kevad tuleb. Ausalt, ma tunnen seda juba kontides. Oja vulinas, sulavees, soojast päikesest ja värskest kevade lillede lõhnast.

Autor

Kirjuta kommentaar