Mõtted on minu ja väljaütlemised on kõigi, kuid kirjutatud mõtted monoloogi ja teraapia vormis on ka minu 🙂 ja enne, kui minu mõtteid kommenteerida kritiseerivalt, mõtle, mis tunne Sul oleks, kui mina iga Sinu mõtte peale nö ” tagasilöögi” annaks? Pole hea, mis?

Samamoodi pole ka see hea, kui täiskasvanud üritavad hullult lapsi, mudilasi ja teismelisi piiridesse suruda. Kehalise kasvatuses on ühesugused normid, täiesti erinevatele lastele. Kunstiandega lapsed peavad olema head nii spordis, kui reaalainetes. Ja reaalainetega lapsed, peavad samamoodi võrdväärselt normidele vastama, nagu kunstiandega või sportlased.

Kiusajad, paharetid ja niisama pahandusetegijad, saavad võrdväärselt pahandada, need, kes satuvad pahandustese, kogemata, sest nad ei suuda tagajärgi ette näha. Ja need, lapsed, kes läbimõeldud pahandusega hakkama saavad.

Maailm otsib võrdsust, minu meelest, pigem mitte võrdsust, vaid hoopis võrdlust.

On inimesi, kes on loonud enda ümber mulli, nö nad usuvad iga oma keharakuga, et voot, lastele ei tohi öelda, nii ega naa ja kodune kasvatus on kõige aluseks, mis toimub koolis või laste omavahelistes suhetes, või kuidas käitutakse õpetajatega. Kodune kasvatus, sõltub….pigem vist vanemate eeskuju. Kui ikka lapsevanemad ees, näiteks tulevad töölt ja soovivad aega veeta teleka ees, telefonis, arvutis….miks peaksid nad siis lapsi neist seadmetest ära ajama, oldud aega piirama? Kui lapsevanem kritiseerib, teise lapse ema käitumist või riietust….miks peaks laps aru saama, et see on teguviis, mis valjult koolis teise lapse riietust kommenteerides, ei ole ilus. Kui lapsevanema iga teine sõna on ropp, miks peaks siis laps, arvama, et selle sõna kordamine, on vale?

Õpetajad kordavad koolis, et peale kehalise kasvatuse tundi peab pesema. Kas nad ise pesevad? Koolis on jutt, et vabaajariietes ja dressides käia ei tohi. Miks õpetajad käivad dressides? Avatud dekolteed ja läbipaistvad pluusid? Koolis on jutt, et üks klass on eriti ropu suuga klass. Samas üks arvutiõpetaja, kes lapsi idiootideks, rumalalateks jobudeks sõimab, ei uurita, ega ei tehta midagi, millise eeskuju see lastele saadab? Õpetajad räägivad, et õpilased, peavad rääkima viisakalt, ja kui midagi juhtub, siis ausalt ära konkreetselt rääkima. Aga kui sotsiaalpedagoog, avalikult käib ja suvalisi lapsi varguses süüdistab? Me ei peaks koolis kedagi taga rääkima. Ometi, aga sotsiaalpedagoogi klassis, kuuleb ka teiste laste tegudest ( näidetena) Millise eeskuju see kõik saadab? Kui klassijuhataja, isegi tunnistab, et tema klassis 10 lapsest, oskab käituda vaid 3 last.

Milline on eeskuju?

Avalikus räägib, et tänapäeva probleemides, on süüdi infoajastu, telefonid ja kiire internet, siit tulevadki “suunamudijad” ja lumehelbekeste ajastu, kus mitte millegi tegemise eest eeldatakse suurt töötasu ja tunnustust, häid hindeid ja lugupidamist. Paljud on veendunud, et telefon on paha ja paha. Mõni neist on veendunud, (minagi), et mobiiltelefonid tuleks lastelt ära võtta. Saavad, kui neid oskavad kasutada. Helistamiseks.

Aga nagu ikka, avalik meedia, töötab vastu igasugustele sellistele võtetele.

Mis on siis lõppeks kõige parem kink?

Ei muutu siinilmas midagi, kui sõnad ja teos on ristipidised. Kui ikka on reegel, siis on reegel.

Lugupidamine, austus teenitakse välja. Reeglid panevad kuulama. Lapsed, vajavad kindlameelset juhtimist. olen hakanud sellest isegi aru saama.

Kui klassis on lapsed ropu suuga, siis tuleks neile kindlameelselt öelda, et seni kuni käitumine tunnis kaasõpilaste ja õpetajatega korras, pole, ei saa ka klassiga kinno minna. Milleks premeeride halba käitumist?

Kas see ongi tänapäeva eeskuju?

Tänapäeva suhetes. On nii lihtne öelda, teisele, lapsele, et ole vait, ma pole huvitatud mingist pikast jutust. Ole konkreetne. Ma ei viitsi, sind praegu kuulata. Mine mängi oma toas, ole vaikselt. Mul on kiire jn jne

Laps solvub ja järgmine kord ta enam ei tule. Ja siis on ta suur. Aga sina olid… ta eeskuju. Milline eeskuju on tema, kui sina olid tema eeskuju?

Kui sulle öeldakse nii, kas sulle meeldib, või tekitab pigem trotsi? Ei? Mis tunded sul tekivad, kui sulle öeldakse, et sa oled loll? Rumal? Meeldib? Ei meeldi, aga miks me näitame seda eeskuju siis neile, kellele peame olema eeskujuks. Sest nende meelest, ongi see normaalsus, mida vanemad neile eluks ettevalmistamiseks ette näitavad.

Me räägime, et peame oma lastega hästi rääkima, piirid maha tõmbama. Aga kui mina , järgin kodus oma reegleid, ja meil on kõik korras. Laps läheb tundi, kus klassijuhataja arvab, et 19 lapsest 3 last oskab käituda. Järgmises tunnis, kuuleb laps, et ta on idioot ja jobu, et töölesandest aru ei saa. Ja siis sihilikult lüüakse sulle täiest jõust, hokikepiga hokilitter kõhtu. Sotsiaalpedagoog, ei saa nädalaid lööjaga jutule ja kui saab, siis patsutab, poisil pead ja ütleb, et ärgu rohkem nii tehku.

Kus on läinud midagi valesti? Kus on eeskuju, või peaks küsima, KUS ON kõik eeskujud? Või millised need EES KUJUD on?

Kuidas saab olla nii, et lasteaias, oli see klassitäis lapsi, armsad ja nunnud roosad suhkrust ja maasikajahust tehtud roosapõsksed viisakad lapsed, ja koolis mõne aastaga on toimunud seesugune vahetus, kus 19 lapsest on isegi klassijuhataja silmis vaid 3 hästi käituvat last?

Millised eeskujud on tänapäeva infoajastu lastel? INFOAJASTU ( nutiseadmed, mis on täis isehakanud suunamudijaid, ajalehed internetis, mis on täis inetud võimuvõitlust poliitikas.

Milline on eeskuju järgnevateks põlvedeks, kui me juba praegu oma infoajastu kiirinfo sõltlastega hakkama ei saa?