Millest joonistavad lapsed?

Kuus aastat tagasi, kui mu vanem tütar oli 4-aastane joonistati rühmas pere pilti. Mina olin pildi keskel suur nagu maakera, kõik teised pereliikmed olid mahutatud paberiruumile, mis minust järele jäi. Nüüd, 2 aastat hiljem, olen ma juba reaalsemad mõõtmed võtnud ning ka ülejäänud pere on „suure emmega“ proportsioonis. Rääkisin rühma õpetajatega, millest selline ruumijaotus oleneda võib ning leidsin end äkki uurimas väga huvitavat teemat, milleks on laste joonistuste tõlgendamine.

Ütlen kohe ära, et kõike ei saagi tõlgendada. Lapsed joonistavad erinevas vanuses eri tasemel ning kui 3-aastase joonistustel kasvavad kõigil inimestel käed ja jalad välja otse peast, siis see ei ole veel ohu märk vaid lihtsalt ealine iseärasus. Üks oluline asi, mida tasub ka meeles pidada, enne kui asute mudilaste kunstiteoseid interpreteerima, on see, et las laps räägib ise, mis pildi peal on, ilma et teeksite ennatlikke oletusi ja järeldusi.

Kuidas siis lapsed joonistavad, kas see on ainult mäng või on seal lapse hing ning läbielamised, kas joonistamine on lihtsalt ajaveetmise tegevus või on seal midagi hoopis sügavamat? Tundub, et väikese lapse jaoks on paberile märkide tegemine osa mängust, see on rõõm midagi teha.

Angel Anning (Conversations Around Young Children’s Drawing: The Impact of the Beliefs of Significant Others at Home and School)on teinud uurimuse, milline on kooli ja koduste mõju lapse uskumustele ja arusaamadele. Ta leidis, et kodus on ümbritseva (perekond, TV, video jm) mõju lastele ja laste joonistustele väga suur. Joonistatakse telekas nähtud reklaame, filme, koduseid suhteid. Kodus on neil võimalus joonistada seda, mida nad tahavad ja kuidas nad tahavad. Koolis seevastu on laste joonistused palju vaoshoitumad ning hoopis teistsugused kui vabajoonistused. Tihtipeale on koolis aja- ning teemapiirang ning palju häirivaid asjaolusid, näiteks õpetaja arusaam joonistatavast asjast. Joonistamine on sotsiaal-kultuuriline tegevus ning keerleb tihti meedia, moe, muusika või sporditeemade ümber. Lapsed arendavad isiklikku stiili ning väljendavad omi arusaamisi maailmast ning iseendast ning ootavad tingimusteta arusaamist täiskasvanutelt.

Oluline punkt joonistuste uurimiste juures on ka see, kas lapsed joonistavad vabatahtlikult või palutakse neil midagi joonistada, kas nad joonistavad üksi või on neil kaaslasi, kes samuti joonistavad. Tihti just nooremad lapsed, vanuses 3-7, teevad grupis joonistades teiste pealt maha ja nii on isegi vaba teema puhul pildid üsna sarnased. Tavaliselt jäljendavad nooremad lapsed vanemate joonistusi, mis on ilmne märk selle kohta, et vanem on teisele eeskujuks. Lapsed vanuses üle 7 aasta on juba rohkem iseseisvad ning joonistavad rohkem omaette ning erinevaid asju.

Olenemata vanusest ning sellest kas joonistati grupis või omaette, etteantud teemadel, või vabajoonistust, tahavad lapsed vestelda mida ja miks nad joonistasid, et oma pilti täiskasvanutele arusaadavaks teha. Seega on joonistamisel oluline osa suulise eneseväljenduse ja õppimisevõime arengus. Laps väljendab end nii käeliselt kui suuliselt ning kasutab oma kujutlusvõimet või annab edasi läbielatud sündmusi. Selle läbi saame vaadelda lapse arusaama maailmast.

Kuidas lugeda laste joonistusi?

Lapse perepiltidest saab väga edukalt välja lugeda peresuhteid – kuidas teineteisesse suhtutakse, kuidas lapsi ja teineteist hoitakse ning hoolitakse.

  • Hoolsus ja täpsus– neid inimesi, kes tema elus tähtsat osa etendavad joonistab ta kaua ja hoolega, meenutades ka selliseid detaile nagu nööbid, juuksenõelad jne. Teisejärgulistel isikutel võivad aga puududa näiteks jalad või käed või hoopis kõrvad. Ning värvitudki on need lohakalt.
  • Suuruse koha pealt arvatakse, et kui laps joonistab ühe perekonnaliikme suuremaks, tähendab see, et ta peab seda persooni tähtsamaks. Pöörake tähelepanu autori figuurile. Kas see on suurem või võrdne teistega? Pole välistatud, et laps võistleb vanemate armastuse pärast õe või vennaga. Kui ta on ennast teistest väiksemana joonistanud, on võimalik, et talle pühendatakse liiga vähe tähelepanu. Kui laps pole aga üldse ennast joonistanud või vastupidi, joonistas ainult enda, siis võib olla, et ta tunneb end üksikuna. Kui ta joonistab ennast suuremaks, arvestatakse teda nagu teisigi pereliikmeid.
  • Järjekorrast– sellest, keda laps esimesena joonistama hakkab, tuleb välja tema eelistus. Tihti juhtub, et lapsed panevad ennast esimeseks. See on täiesti normaalne. Vaadake, keda ta teiseks joonistab.
  • Suuremad vahemaad inimeste vahel ning erinevate esemete (ajaleht, pliit, triikimislaud, teler jms) kujutamine võivad osutada lahususele. Kui laps on end teistest kaugemale või koguni teisele poole lehte asetanud, siis võib olla, et ta tunneb end üksikuna. Üsna sageli juhtub seda siis, kui perre sünnib teine laps ja joonistaja tunneb ennast kõrvalejäetuna.
  • Samuti võib seda lugeda ka värvidevalikul. Kui ema ja tütar on ühtemoodi riietatud ja värvitud, ilmselt on nad siis ka lähedased. Lastel on ka erinev värvitaju. Tihti koledaks peetud mustal ja tumedal on nende silmis hoopis tähtsuse tähendus. Igal värvil on väidetavalt oma tähendus:

roheline– tasakaal, jonn, pühendumine ohutus,
kollane – optimism, positiivsed emotsioonid;
must – depressioon, protest, muutuste vajadus;
lilla – intuitsioon, kujutlusvõimt, intellektuaalne ebaküpsus;
punane – ärrituvus, hüperaktiivsus, tahtejõud, agressiivsus.

  • Uurige tähelepanelikult joonistuse sümboleid. Kui laps on joonistanud pori või mustust, näitab see tema seesmist rahutust. Vesi, jää, vihm ja tähed annavad tunnistust depressiivsest meeleolust. Puurikujuline lapsevoodi assotsieerub vangistusega; püssid, püstolid, odad, noad ja muud tulistavad ja lõikavad esemed jutustavad agressiivsusest ja keevalisusest.
  • Oluline ka nägude väljendusrikkus ning ilmekus.
  • Kui laps joonistab ebatavaliselt suure pea, viitab see tema kõrgetele intellektuaalsetele püüdlustele, unistamisele, fantaseerimisele ja rahulolematusele füüsisega. Kui pea mõõtmed on vähendatud, räägib see lapse madalast enesehinnangust, alaväärsustundest ja nõrkusest. Kui pea joonistusel aga üldse puudub, on tegemist hüperaktiivsuse, impulsiivsuse ja hirmudega.
  • Suur tähendus veel kätel. Käte kirjeldus või nende puudumine, võib anda vihjeid, kuidas lapsed on võimelised hakkama saama end ümbritseva keskkonna ning seal olevate inimestega. Kui käed on suured, siis on last palju kallistatud ning teda sülle võetud. Kui pere hoiab pildil kätest kinni, on tegemist ühtehoidva perega. Kui mõnel pereliikmel käed üldse puuduvad, siis pole tal lapse jaoks aega olnud. Paremat kätt seostatakse õigusega ja vasakut kavaldamisega. Peidetud käsi on tõlgendatud kui süütunde väljendust. Kui laps värvib käed tumedaks, räägib see tema suhtluspingetest.
  • Ka jalgade pikkus võib näidata seda, kui palju on lastega tegeletud. Näiteks isa, kes on joonistatud pikkade jalgade ning imepisikese peaga jalgade otsas, pole ilmselt vaevunud oma last sülle võtma, teda silitama ega kallistama. Jalgade joonistamist seostatakse tavaliselt ebakindlusega. Rõhutatud või suurendatud jalad viitavad toetusvajadusele ja puudujääkidele sotsiaalsetes suhetes. Ebatavaliselt joonistatud jalgu seostatakse tavaliselt ebakindlusega. Puuduvad jalad või oluliselt väiksemana kujutatud jalad viitavad nõrgale toimetulekule ja passiivsusele.
  • Kõrvad jälle näitavad tihti seda, kas last kuulatakse. Suured kõrvad viitavad ka võimalikule kuulmisraskusele ja sellega seotud muredele, tundlikkusele kriitika suhtes ning ettevaatlikkusele. Sageli jätavad kõrvad hoopis joonistamata hästikohanenud ja mõnikord madala intelligentsiga inimesed.
  • Silmad– ebatavaliselt suured silmad viitavad ärevusele ja hirmule või ülitundlikkusele. Ebatavaliselt väiksed või hoopis kinni joonistatud silmad viitavad enesesse sulgunud ja mõtisklevale lapsele. Kui lapse joonistusel aga silmad üldse puuduvad, võivad lapsel olla kinnisideed või ärevustunne.
  • Inimesele joonistatud liigselt suur nina viitab lapse rahulolematusele iseendaga, psühhoseksuaalsele ebaküpsusele või alaväärsustundele. Kui nina ei joonistata, räägib see lapse ärevusest ja hirmutunnetest.
  • Rõhutatud suu viitab võimalikele kõne- või toitumishäiretele, ärevusele, hirmudele ja verbaalsele agressioonile. Joonistama jäetud suu aga süütundele, negativismile ja ärevusele, samuti astmale. Kui laps joonistab huulte vahelt ka hambad paistma, on tegemist agressiooniga.
  • Väljavenitatud figuuriga joonistatud inimene räägib lapse jõuetusest, kalduvusest otsustamatusele ning mõnikord võib see olla viide ka söömishäiretele. Kui figuur on joonistatud aga täidlase kehaga, viitab see lapse rahulolematusele oma välimusega ning ka ebakindlusele.
  • Joonistuse asetus
    Kunstiterapeutide sõnul viitab pildi paigutamine lehe keskele, mida tehakse kõige sagedamini, õnnelikule, mõistlikule ja enesekindlale isikule. See, mis on joonistatud paberi keskossa või selle lähedusse, omab sageli ka keskset tähendust.
    Paigutus lehe paremale poole viitab stabiilsele, kontrollitud käitumisele ja orienteeritud tulevikule. Pildi parem pool käsitleb ka teadvust ja tegevust. Parem ülemine nurk räägib väikse joonistaja südametunnistusest ning parem alumine nurk lähedastest suhetest emaga.
    Kui pildi kese on aga koondunud vasakusse nurka, kirjeldab see enesele orienteeritust ja tavapärasest suuremat huvi mineviku vastu. Pildi vasak pool käsitleb ka soove, alateadvust, pimedust, tagasipöördumist ja regressiooni. Vasak alumine nurk kuulub lapse isale, kellega ollakse tõenäoliselt lähedastes suhetes. Pildi paigutus alla vasakule nurka viitab alateadvusele ning lehe ülemisse ossa jääb kompositsioon tugevale tegutsemistahtele, kõrgele pürgimusele ja lennukale fantaasiale.
    Kui pildikese kandub aga hoopis allaossa, räägib see lapse ebakindlusest ja allaandmissoovist. Paigutus paberi servale või alläärde viitab joonistaja ebakindlusele, stressile ja seda eriti siis, kui joonistus on väike ja kahvatu.
  • Olulised on ka rõhutatud detailid. Nagu emal suur suu, sest ta riidles eile lapsega, või must käsi, sest ema tutistas last. Alati tuleks iga rõhutatud detaili või sobimatu deitaili tähenduse kohta lapse käest ise üle küsida. Kui laps armastab joonistustel kasutada rohkelt detaile – näiteks joonistab maja, aknad, kardinad, lambi, mis kardinate vahelt paistab, suitsu korstnast tõusmas ja lilled akna peale, on lapsel elav ettekujutlusvõime ja hästi arenenud loomingulisus. Kui laps tahab joonistada kõike ülitäpselt ja joonistatud kujundid tulevad kõik äärmiselt sarnased, viitab see sellele, et laps ei ole hästi kohanenud ja kannatab ärevuse all. Kui aga detaile on vähe ja paberileht tundub lausa tühi, on lapsel madal motivatsiooni- ja energiatase, introvertsus ning ta võib kannatada isegi depressiooni all.
  • Joonistades looma võib täheldada, et kui looma pea või figuuri keskmine osa on pööratud paremale, annab see tunnistust aktiivsusest, energiast ja sihikindlusest. Kui vasakule— passiivsusest ning otsustusvõimetusest. Otsevaates pea räägib egoismist ja enesearmastusest. Suured kõrvad reedavad uudishimu, avatud suu lobisemishimu, ümmarguse kujuga suu närvilisust ja kalduvust hirmudele. Kui laps on oma loomale joonistanud veel ka hambad, tõlgendavad psühholoogid seda kui teatava agressiivsuse väljendust. Sama võib öelda, kui laps on varustanud looma sarvede, küüniste, okaste ja muude nurgeliste või torkivate teravate elementidega. Uurides pilti edasi, pöörake tähelepanu figuuri stabiilsusele. Kui kunstnik on leiutanud oma välja mõeldud loomale mingid funktsionaalsed elemendid, näiteks kuus kätt, et tema „hoolealune” oleks tugevam, või rohkem jalgu, et see kiiremini liiguks, siis jätkub lapsel praktilist meelt küllaga. Kui ta on aga oma looma kaunistanud mitmesuguste lintide ja sulgedega, tähendab see seda, et ta on veidi
    demonstratiivne ning armastab olla tähelepanu keskpunktis. Originaalsete elementide küllus rõhutab autori individuaalsust.
  • Pintslitõmbed– ebatavaliselt tugev surve pliiatsile kõneleb lapse kõrgest energiatasemest, enesekindlusest, konfliktsusest, sisemisest pingest, hüperaktiivsusest, agressiivsusest või ärevusest. Sama kehtib ka siis, kui laps joonistab ebatavaliselt suurelt, näiteks hõivab oma paberi ja ka pool lauda. Kui pliiatsijoon on aga ebatavaliselt nõrk, võib lapsel olla vähe energiat, ta võib olla ebakindel, depressioonis, passiivne, piiratud ja vaoshoitud. Samadest isikuomadustest kõneleb ka see, kui laps joonistab liiga väikselt.
  • Joonistatud figuuriosaline või täielik tugev varjutamine tuleb ilmsiks ärevil ja murelike laste joonistustel. Varjutatud osad võivad piirduda vaid näo või alakehaga. Selle põhjuseks võib olla liigne mõtlemine oma kehale, identiteedile või väljendatakse nii muret vanematevaheliste lahkhelide ja perekonnasiseste arusaamatuste pärast.

Joonistamise teraapia ja diagnoosimine

On hästi teada, et joonistamine on lapse jaoks spontaanne tegevus – mäng, põgenemine ja samal ajal täielik vabadus, mis võimaldab väljendada oma soove ning päästerõngas hirmude eest. See on üks võimalustest avastada laste haigusi, aidata mõista haiguse mõju lapsele ning aidata paranemisele kaasa. Töötada saab hirmudega, emotsioonidega, tähelepanu- ja keskendumisprobleemidega, käitumisprobleemidega, arengulistest ja erivajadusest lähtuvate puudjääkide arendamisega, eneseväljendusoskuse ja suhtlemisoskuse arendamisega ja erinevate traumadega. Veel on joonistused heaks vahendiks lapse kuritarvitamise äratundmisel. Joonistamine on abivahend nõustajatele, et panna lapsed väljendama oma tundeid ja läbielamisi, mida nad ei taha või ei julge välja näidata/rääkida. Lastele on joonistamine üheks osaks mängust ning seeläbi võib läbi mängu saada aimu laste traumadest. Lapsed joonistavad alateadvuslikke pilte, kust võib välja lugeda nende hooletusse jätmise, kuritarvitamise või siis hoole ning armastuse. Lastepsühholoog Toivo Niiberg soovitab vanematel hoolikalt jälgida, kuidas lapsed kujutavad oma peret. Kas mõni pereliige on puudu, kas mõne asemele on joonistatud lemmikloom ja kuidas on kujutatud pereliikmete kehaosad. “Laps ei joonista pere välist külge, vaid emotsionaalset olemust. Ta joonistab seda mida tunneb.” T.Niiberg.

Võib arvata, et teatud tõetera on niisugustel lähenemistel ja uurimustel laste joonistustesse olemas, kuid kindlasti ei saa vaadelda kõikide laste kõiki joonistusi vaid ühe vaatevinkli alusel. On joonistusi, millel on alateadvuslik tähendus ning on joonistusi, mis on puhtalt mängulised ning haaratud vaid lapse mängust ning fantaasiast.

Keda lapsed joonistavad?

Kindlaks tehtud andmetel joonistab 38% lastest kõigepealt ema, 35% enda, 17% isa, 8% õdesid-vendi. Nii nagu laps oma perekonnast räägib, selles järjestuses ta ka joonistab. Kui laps joonistab ennast või ema, on see loomulik. Kui ta joonistab esimesena kedagi teist pereliikmetest, on ta temaga seotud või on joonistataval lapse üle mingi mõjujõud. Mõne pereliikme unustab laps joonistamata, kuna see pereliige ei tegele lapsega piisavalt või tekkisid tal lapsega konfliktsed suhted. Kui perekonnas valitsevad head suhted, on joonistusel palju kehadetaile ja riietust ning palju värve. Kui peres on halvad suhted, on osa kehaosi puudu ning riietus on puudulik. Kui laps joonistab perepildile isikuid, kes tegelikult pole pereliikmed, tajub laps oma perekonda ebapiisava või puudulikuna.

Kuidas joonistavad eesti lapsed oma emasid:

  • Enamik lapsi alustab perepilti ema joonistamisega, mis rõhutab ema erilist perekesksust ja määravat rolli.
  • Emadel on alati suur suu (keelav, käskiv ning õpetav) ja suured silmad (kõike ning kõikjal nägevad) – nn konnaema.
  • Käed tehakse nendele emadele, kellega on tihedam emotsionaalne kontakt.
  • Liiga pikki ja rõhutatud käsi või nende puudumist seostatakse ka liigse karmuse või karistamisega.
  • Sageli hoiab laps ema käest kinni ja tema riietuses (ka poiste joonistustel) domineerivad emaga sarnased värvid ning nad seisavad enam-vähem ühel joonel.
  • Kui ema oskab ka last piisavalt hästi ära kuulata ja temaga arvestada, siis ilmuvad nende pea külge, suurele juuksepahmakale vaatamata, ka kõrvad.
  • Ainult autokraatsete ja tööga liialt hõivatud emadel puuduvad sageli käed ning jalad – nn torsoema.
  • Poiste piltidel on autokraatsed emad pildi teises nurgas ja tugevates, sageli mustades toonides, erineval tasapinnal ja rõhutatuses. Samas varjub isa täielikult, olles sageli ilma suu ja käteta ning värvitu.
  • Materiaalsemad emad saavad endale väiksema näo, aga uhkemad riided, pitsid, satsid ja soengud – nn mannekeenema.
  • Juhtub ka seda, et ema osutub pildil lapsest väiksemaks, värvidelt pastelsemaks ning hapramaks – nn lapsema, kelle kõrval tunneb laps end veidi targemana.
  • Aasta-aastalt tehakse emadele selga vähem kleite ja rohkem pükse – väheneb emade naiselikkus ja daamilikkus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on reaalselt olemas:

  • Isad on liigselt tööga hõivatud: neid ümbritsevad autod, arvutid, laevad, lennukid, ehitusplatsid, põld ning mets.
  • Üpris harvad on pildid, kus isa joonistades on laps seostanud teda perekonnaga.
  • Isa on sageli tumedates värvides, ja seda sellepärast, et ta on tähtis. Kui aga sellisel isal on peas naeratav nägu, pead ehivad suured kõrvad ja keha käed, siis on kõik korras. Kui aga need puuduvad, siis on sageli tegemist autokraatse ja enesekeskse isaga. Ema kaob sellisel pildil üldse kaugustesse või mahub koos perega isa jalgevahele.
  • Lapsed tunnetavad alateadlikult isa mittekuuluvust nende maailma (isad asuvad eraldi nurgas ja teistes värvides kui ülejäänud pereliikmed).
  • Väiksemad lapsed joonistavad sageli ka ilma käte, jalgade, suu ja silmadeta isasid, keda nad märkavad sageli ainult enne magamaminekut ning sedagi diivanil ajalehega kaetult – nn varjatud isasus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on n-ö kaotsi läinud:

  • Mõnes mõttes isegi paremates värvides kui olemasolevaid isasid (nn unistuste isad), keda ikkagi oodatakse ja kellele poogitakse külge olematud omadused.
  • Unistuse-unustatuse isad seisavad peamiselt eemal ja nende kõrvale on ilmunud mingi näota naisolevus (sageli väikese peaga ja suure kehaga – nn isa ärandaja).

Oluline on tunda huvi lapse joonistuse vastu ja kuulata lõpuni ära joonistuse juurde käiv lugu. Last tuleb kuulata hästi hoolikalt ning küsimusi tuleks esitada siis, kui laps on oma loo lõpuni ära rääkinud. Küsimustega ei tasuks kiirustada, sest need võivad last suunata oma lugu muutma, samuti ei tohi lapse tööd interpreteerida. Tuleb olla uudishimulik kuulaja.

Kõik need seisukohad ja tähelepanekud on abiks teie laste piltide tõlgendamisel vaid siis, kui joonistused järsult muutuvad või kui mingi osa selle juures teid häirib või liigselt silma hakkab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga