Ikka vahel juhtub, et satun kokku inimestega, kes aeg ajalt küsivad, et miks blogida, mis on selle mõte ja on sel siis kasutegurit ka sees?

Ma vahel, mõtlen, et kui paljud üldse, on suvatsenud facebooki lehelt, siia lehele piiluma. Mida nad siit on enda jaoks avastanud, kas mõeldakse kaasa ja leitakse, midagi, et hiljem tagasi tulla. Tean, et paljud siiski käivad, loevad ja arutavad. Kuid enamjaolt on see siiski alguse saanud sellest, et mul oli vaja kirjutada, loome ülemusel oli vaja anda kellegile projekt, ja see, et kirjutamine on kirjutajale, sama teraapiline, kui lugejale lugemine, seda teame me kõik.

Kas siin on kasutegur? Loomulikult. Võib olla, pole see nii materiaalne niivõrd kuivõrd, vaid pigem enesearendus, ja teraapiline.

Välja võiks tuua veel sellised pidepunktid, nagu, eneseareng looval kirjutamisel, eneseanalüüsil ja ausa kriitikameele hindamine. Uute inimestega tutvumine, suhtlemine, uute vaatenurkade jälgimine, arutelud, mis ja kuidas. Uued kohad, uued maitsed, aus hinnang tootele, maitsele, proovida ja kogeda midagi uut. Uued võimalikud koostööd, ideed projektideks. Vaadata aasta lõpus tagasi, mida see aasta siis sisaldas, mis juhtus ja kes olid minuga sel aastal. Eneseväljendus kirjalikus vormis. Teraapiline.

Laste seisukohast, on blogi pidamine, asjalik ettevõtmine, sest säilib loogiline mõtlemine, lausete ja loogilise jutu ülesehituse oskus. Kaasa mõelda, et kirja saaks tervislik jutt. Analüüsimine. Päeviku vormis pidamine, aitab aasta lõpuks mõista, mis teema on kooli ja sealsete sõpradega. Mida annab parandada või muuta. Eneseanalüüs.

Ja mis kõige olulisem, väljuda pidevast nutiseadmest, televiisorist. Säilitada loogiline mõtlemine.

Jah, kasutegur, on kindla peale.