*mis saab teha topsitäie vetsupaberirullidega topsis või valesti läinud sõnaga tähtsal paberil…

Vikipeedias defineeritakse loovust kaheti:

  1. Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada;
  2. Loovus selliste uudseteideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad.

Nüüd, kui mõisted on selged, teeme selgeks, miks meil loovust vaja on. Kujutage ette olukorda, kus laps joonistab ilusa sünnipäevakaardi. Kaardile sisse kirjutades läheb üks täht valesti. Kui läheneda loovalt, saab sassi läinud tähe koha peale lillekese või südame joonistada ja siis õigesti edasi minna. Paraku aga kuulen tihti, kus laps sellises olukorras kaotab pea, hakkab nutma ja jonnima, sest ilus kaart on rikutud. Julgustage oma last suhtuma sellistesse vigadesse kujutlusvõimega. Kõigis maailma asjades ei saagi olla korda ja mustrit, kõigis mängudes ei peagi olema õigeid ja valesid vastuseid. Loeb see, kes probleemi enda jaoks kõige valutumalt ja lõbusamalt lahendab. Hädaldamine ja nutmine ei kustuta ära kriipsu, mis valesti läks. Nüüd tuleb mõelda, mis seda teeks. Selliseid olukordi tuleb meil elus ette iga päev, olgu selleks igapäevane tee tööle või kooli, kuhu ühel hommikul on tekkinud keelumärk, internetiühenduse katkestus või ununenud laulusõnad. See, kuidas me olukorras hakkama saame sõltub suuresti meie loomuomasest andest kiiresti ja loovalt reageerida, kuid sama palju ka pidevast harjutamisest „rahuajal“.

See viimane ongi asi, mida me loovusringi tüdrukutele ja kõigile lastele õpetada soovime. Me veeretame nende teele erinevaid ülesandeid/takistusi, kas meisterduste või mängimise näol, anname vahendid ja tehnikad nende lahendamiseks, kuid tulemuseni jõudmiseks peab leidma igaüks oma tee. Mida rohkem inimene sarnasesse olukorda satub, seda paremini ta selles hakkama saab, sest ta harjub. See ei ole talle enam võõras. Ehk siis, mida rohkem tekib meisterdamise või mängu käigus takistusi, seda kergem on reaalses elus probleemisega toime tulla.

Et arendada endas või lapses loovust, hakake mängima. Esiteks mängige mõtetega ja ideedega. Milline see kleit oleks kui valgete kasside asemel oleksid hoopis mustad? Kuidas saaks paigutada väikses toas asjad ümber nii, et ükski asi ei jääks oma endisele kohale? Aga kui inimesed käiksid tööl ja lasteaias hoopis öösel ja päeval oleksid kodus? Vahest, kui proovite mõelda erinevates olukordades absurdselt pahempidi, võite leida mõne väärt mõtte, mille peale harjumuspäraselt mõeldes ei oleks tulnudki.

loovus

Vaadake koos lapsega pilvi või tuld, mida te näete? Kui laps joonistab, ärge temalt küsige, mis sellest tuleb, andke talle võimalus alustada oma peas elevandi joonistamist ja lõpetada paberil hoopis auto koos järelkäruga. See ongi loovus, kui elevant ei tulnud elevandi moodi välja ja temast sai lõpuks hoopis midagi muud.

Filosofeerige lapsega. Nii õpite lapsega üksteise mõttemaailma paremini tundma, aga samas areneb tal võime loovalt ja julgelt oma mõtteid väljendada. Ta õpib paremini aru saama erinevatest seostest asjade ja sündmuste vahel ning sellele teadmisele vastavalt ka reageerima.

Tihti kardetakse üldisest massist erineda ja eksida. See on üheks teguriks, mis takistab loovuse arengut. Kiitke oma lapsi selle eest, mida nad teevad ja millised nad on, isegi siis kui nad jonnivad. Tuletage neile meelde, et te ei armasta teda siis vähem, lihtsalt selline käitumise teeb teid kurvaks ja kurjaks. Oluline on turvaline keskkond.

Ärge võtke endale ega andke lapsele liiga lihtsaid ülesandeid. Kui probleemi lahendamisel ei pea pingutama ega uusi võimalusi otsima, ei arene ka loovus, sest pole vajadust.

Lase lastel igavleda. Las nad mõtlevad ise endale mänge välja. Väga tihti näeme olukorda, kus vanem väidab, et mänguasju on küll palju, aga kõik seisavad nurgas ja laps ikka kurdab igavust. Ma olen lastega ühel arvamusel. Kõigi nende ilusate mänguasjade ettenähtud kasutamisvõimalused on juba ära proovitud. Jama, midagi uut ei ole ja uus on ka jama. Aga kui nukukärust saab hoopis aparaat, millega aega edasi saaks keerata ja see sama Hello Kitty peaga tass ei olegi tass vaid nupp kõhu peal, millest saaks inimese tuju muuta või hoopis võõraid keeli rääkida. Aga kuidas seda tassi kõhupeale saaks kinnitada. Uskuge nende samade mänguasjadega tegutsetakse vaikselt terve õhtu ja võib-olla ka nädalas kõik teised õhtud. Selleks aga, et laps jõuaks igavustsoonist loova mõtlemise juurde, peate teie olema kannatlikud ja mitte suunama teda mängima ette antud mänge. Te võite last suunata ja ärgitada mängima selle käruga, aga öelge talle: „See on võlukäru, kui sa hoolega vaatad, siis sa näed, mida see veel teha oskab.“. Las ta ise teeb omad järeldused, mida see nukuvanker teeb või võlub. Võib-olla on neid võluasju toas veelgi, mida ta selle lause läbi nägema hakkab.

Kui nüüd pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis et teie laps oleks edukas ja õnnelik, on tal vaja probleemolukordades mõelda loovalt. Loovat mõtlemist saame me aga harjutada iga päev, kui keskendume, oleme enesekindlad ja katsetame erinevaid lahendusi. Seda juttu loovusest illustreerib ehk kõige paremini üks tore multikas, mida suurem osa hetkel lapsevanemaks olevaid inimesi hästi teab- Stella ja Sam.

Autor

Kirjuta kommentaar