Vahel vaatan laste mängimist ja imestan, kui tähelepanelikud võivad ikka lapsed olla. Laused, mida nad kasutavad, on just nagu minu enda suust ning kehakeel ja isegi näoilmed. Tihti küsin endalt imetusega, et kas ma tõesti käitun nii…

Miks seda mängimist vaja on?

Mäng on ettevalmistus eluks. See ei ole küll üks-ühele peegeldus igapäevaelust, kuid mänguaines tuleb ikkagi igapäevastest toimingutest. Lapse mängu aluseks on inimeste sotsiaalne elu, eelkõige perekond. Mida rohkem laps täiskasvanute töödest ja ümbritsevast elust teab, seda rikkalikum on tema mängu sisu. See on seotud sotsiaalkeskkonna probleemidega, kogemustega, saavutustega. Mäng võimaldab lapsel infot läbi töötada ja leida probleemidele lahendusi. Need kogemused, mis laps mängides saab, rikastavad tema tundeelu ja mängust saadud rahulolu soodustab emotsionaalset arengut ning positiivse minapildi kujunemist. Mäng on lapse tunnetusvahend, lapsele meelepärane ja rõõmu toov tegevus. Kui ka mäng ei ole positiivse sisuga, on ta alati rõõmu toov – sest mängus saab välja elada sisemised pinged. Mängul pole väliseid eesmärke, tal on sisemine motivatsioon. Kusjuures see sisemine motivatsioon ongi stimulaatoriks, mille kaudu toimub lapse areng. Märkamatult toimub füüsiline areng (seotud liikumise ja kehaga), sotsiaalne areng (rollimängudes läbi elatu annab lapsele kindluse), emotsionaalne areng läbi positiivsete emotsioonide, vaimne areng (laps sobitab mängu kõik teadmised, mida omab), areneb kõne ja loovus ning veel palju muudki. Mängus kujunevad lastevahelised suhted, realiseerub lapse omaalgatus, iseseisvus ja aktiivsus. Mäng on lapse elus kasvatuse ja arenguvahend ning tema elu organiseerimise vorm. Mängu kaudu õpitakse suhtlemist, tunnete kontrollimist, võitmist ja kaotamist, teistega arvestamist, empaatiat. Kui lapse mänguvajadus jääb rahuldamata, ei saa seda täiskasvanueas enam korvata. Mängudes ei õpi lapsed elama, vaid juba elavad tõelist elu.

Võta mängu juhtimine enda kätte

Lapsele on mängimine sama oluline kui kõnelemine, liikumine, muusika ja kunst. Mängimine on suisa bioloogiline vajadus ja lapse loomulik tegevus. See mängutung on olemas igas lapses, kuid mängimist on vaja õpetada ja mänguoskusi täiskasvanu poolt suunata. Mänguks on vaja aega ja seda ei tohi mõtlematult katkestada. Lisaks on vaja sooja, rahulikku ja turvalist keskkonda, kohta mängimiseks, mänguasju ja vahendeid ning juhendamist, siis kasvavad mänguoskused keerukamateks ning täiskasvanu roll väheneb. Vahest ei olegi vaja muud, kui anda lastele mõte kätte ja see mida nad sellega teevad on juba puhas loovus. Mängutingimusi luues tuleb silmas pidada mänguasjade paigutust. Proovi need paigutada nii, et oleks tagatud:

  • lapsel iseseisev mänguasjade kättesaadavus ja tagasiasetamise võimalus
  • üldine kord mängutoas, mänguasjade paigutamise esteetilisus
  • mänguasjade heaperemehelik käitlemine ning lastepoolne korra säilitamine.

Et laps õpiks mänguasju õigesse kohta tagasi panema, tuleb algul asju võtta ning neid omale kohale tagasi asetada täiskasvanu otsesel kaasabil. Arvestada tuleb seda, et mida väiksem on laps, seda raskem on tal iseseisvalt mänguasjade koristamisele keskenduda, seega kaudne juhendamine või käskimine tulemusi ei anna. Juhata laps mängigima erinevat liiki mänge. Mängu liigid on järgmised:

  • Loovmäng – laps ise valib mängu teeme, vahendid ja sisu;
  • Rollimäng – laps võtab kellegi rolli ja käitub selle kohaselt ( nt. arstimäng );
  • Režissöörimäng – rollimängu alaliik, kus laps käitub kui lavastaja ja osatäitja;
  • Ehitusmäng – ümbritseva elu kajastamine erinevates ehitistes ja nendega seotud tegevustes;
  • Lavastusmängud – sisu, rollide ja tegevuse aluseks on mingi kirjandusteose sisu;
  • Reeglimängud – mäng kindlate reeglitega ja ülesehitusega ( õppemäng, laulumäng, lauamäng, liikumismäng, võistlusmäng ).

Mänguasjadest

Üleorganiseeritud elustiil jätab mänguks liiga vähe aega. Lastel on palju kohustusi: ringid, trennid, kooliks ettevalmistus, muusikatunnid – mänguks ei jäägi õieti aega. Laste peale pandud kohustused tähendavad ju tegelikult tööd, mis on meie kultuuris mängu vastand. Lasteaia vanemates rühmades ja algkoolis istuvad lapsed pinkides ja õpivad – teevad tööd. Samas Rootsis seostub varajases eas õppimine eelkõige mänguga. Lapsi võib näha mugavates poosides vaibal lebamas, rühmiti mugavates nurkades tegutsemas. Mängimine ja õppimine mängu kaudu peaks andma tunde, et mängida on tore. Mängulisus innustab loovalt mõtlema. Need lapsed, kes pole saanud enne kooli piisavalt mängida, jäävad jänni suhtlemises eakaaslaste ja täiskasvanutega ning nende vaimsed oskused võivad jääda realiseerimata. Soome psühholoogid on hoiatanud laste arengu forsseerimise eest mängueas, sest see viib lapsed hoopis arengukriisi Mänguasjadki on liiga valmis tehtud, igati täiuslikud ja ei jäta lapse oma fantaasiale üldse ruumi, sestap ei oska paljud tänapäeva lapsed mänguasju õigesti kasutada. Lapsed on osavad kasutama arvutit, veedavad palju aega teleri ees. Arvuti puhul on tegelikult parim asi lapse jaoks kast, milles arvuti koju toodi, sest ideaalse mänguasjana võib ta olla nii auto, pood, laev, maja, mis iganes. Mänguasjade valmistamiseks sobivad igasugused materjalid ja ka koduse majapidamise jäägid. Kõik looduslik: vesi, liiv, lehed, oksad, lilled, on tänuväärne materjal mängimiseks ja peenmotoorika arendamiseks. Mänguoskuste edasikandumise jaoks on oluline ka eri vanuses laste koosmäng, sest nooremad õpivad vanematelt. Kahjuks ei ole enam ka populaarne läheduseselavate laste mängimine koduümbruses, sest pole kohta, kus suuremad lapsed saaksid mängida – see on otsapidi ka turvalisuse küsimus.

Tartu lasteaia „Triinu ja Taavi“ vanemõpetaja Tiina Kaljumäe on tõdenud artiklis Laste vaba aja tegevused on muutunud“ (netiemme.ee), et televiisori ja arvuti asemel tasuks leida rohkem aega lapsega koos olemiseks-mängimiseks, vestlemiseks, tihedamini võiks sammud seada muuseumisse, parki, lasteetendusele. Raamatukogud on täis avastamisrõõmu ja sealt leiab põnevaid raamatuid ka väikelastele. Kvaliteetaeg ei pea olema kallis mängutoas askeldamine. Pidev igapäevane kontakt lapsega ja teadlik suunamine aitavad lapsel rohkem areneda kui luksusmänguasjad. Sõbralik õhkkond, huumor, toetus ja armastus tagavad väärtustatud olemise tunde, mis on parim arendav keskkond.