Meil on toimunud siin vahepeal sellised arengud, et kui keegi oleks midagi seesugust väitnud pool aastat tagasi, oleksin näppu oimukohal keerutanud ja ütlejat hullumaja kandidaadi vääriliseks pidanud.

No kõige huvitavam areng on muidugi, see, et väga paljud asjad, mis praegu toimuvad, on olnud ette teada. Aga loomulikult inimestel on oskus märke esivanemate kombel lugeda kaduma läinud ja vaat nii need hädad algavadki.

Teine, väga suur hädade põhjus on see, et inimeseloom, kannatab hambad ristis ja ei tee midagi, ega hakka oma rõhujatele vastu. Pigem ollakse suhtumisega, et ” vast ikka saab kuidagi”

Aga, kui ühes kohas on halb olla, tuleb minna mujale, või oma rõhujale otseses/ või piltlikult vastu molli virutada või vähemalt oma põhimõtetele kindlaks jääda nende eest seista.

Ilmeksimatult võin tuua siia näite – lasin oma lastel käia koolis, kus oli sees päris pidev kiusamine. Tekkis trots, meeleolu langus ja see muudkui süvenes, hakkasid tekkima muud probleemid. Märgid olid juba siis õhus, et need lapsed on midagi paremat väärt. Aga mina va tola arvasin, et küllap kõik järgmisel aastal paremaks muutub. Ja sel aastal, kui hakkasin kooli sotsiaalpedagoogi survestama, ja viitama puudustele tema töös, küsima objektiivseid hinnanguid situatsioonidele, iseloomustust ja pidama päevikut, siis läks olukord nii karmiks kätte, et selle asemel, et oma tegude eest võtta vastutus ja vabandada, hakati rõhuma avalikult et lapsevanem on rumal, teeb sääsest elevanti jne. Kummalised märkused. Sealhulgas tegude kohta, mida ta ise pealt ei näinud, kellegi ütluste kohaselt. Ei teavitanud vanemaid, küll aga muid asutusi, hoopiski 3 kuud hiljem jne jne. Õudne pinge ja stress lastel, mul ja kogu perel. Aga ikka, hambad ristis, et küll läheb paremaks ja küll läheb üle…

Märgid. Märgid. Aga inimeseloom va pime.

Ja mingi hetk, ma hakkasin kuulama üht emotsiooni või häälekest, mis ei lasknud mul teatud mõttest taganeda. Ma pidin oma lapsed viima Rajaleidjasse, sest koolist ma ju abi ei saanud. Ma viisin nad Rajaleidja soovitusel psühholoogi juurde ja ma tegin neile kavasid, eesmärgikavasid, õppekavasid kodus, trennikavasid, ühise aja kavasid ja kavasid, kuidas koolis aastalõpuni vastu pidada. Nad said aru, et ma loon neile kodus tingimusi, et oleks hea õppida. Aga koolis see tingimuste loomine oleks pidanud olema kooli poolt. Aga… Kui saime psühholoogilt kokkuvõtte sai selgeks, et enam ei saa edasi ka hambad ristis.

Keskkonnavahetus. Koolivahetus. Mõlemale.

Ausalt, mu elu parim otsus. Otsust tumestab vaid vari, mis on MÄRGID, et seda oleks pidanud väga palju varem tegema, et laste emotsionaalne pool poleks nii palju kahjustada saanud.

Aga siinkohal, ma tänaksingi ühte sotsiaalpedagoogi, me suurest koolist, kes käitus selliselt nagu ta käitus, et me olime sunnitud kooli vahetama. See oli eluparim otsus. Kuigi tee selle otsuseni oli tõesti karm. Ja lapsi kahjustav.

Ja Rajaleidja tõi välja olulised näpunäited ja nüansi, et lastel pole midagi viga, peale selle, et neil pole tagatud võimetekohased õppetingimused ega turvaline heaolu.

Me vahetasime kooli ära. Ma siiani mõtlen, et märkidest tuleb osata lugu pidada. Esimestel päevadel, olid rahulikud, stuudiumisse tekkisid esimesed head hinded ja märkusi polnud. Olid kiitused või positiivsed tähelepanekud. Õpilased lehvitasid, ja õpetajad olid viisakad, malbed ja lapsed imestasid, et tundides valitseb kord ka ilma kärkimata.

Siis tuli see eriolukorra teema. Kool läks sujuvalt kinni ja õpe kolis kodustesse tingimustesse. Suhtlus õpetajatega stuudiumis või meili teel, ravis mu lapsed terveks messengeri haigusest, ning nad olid ära sunnitud õppima täislausetega kirjutamised. Punktid ja kirjavahemärgid. Õpetajad peavad lugu korrektsetest keelenõuetest ja viilida ei lasta kellegil.

Algus oli kodusõppel ränk. Õppisin koos nendega. Tänu rajaleidja juhistele, leidsime juba teiseks päevaks oma süsteemi ja nädala lõpuks oli selge, kuidas töö kõige paremini kulgeb. Praeguseks – nad õpivad ise kirjalikke töid. Suuliselt teen selgeks uue teema, tööjuhised ja siis harjutame. Siis teevad koolitükid. Oma algatusega, printisid välja tunniplaanid, uued reeglid. Isegi hinneteleht käib seinale motivatsiooniks.

Õppekoht on korras. Igalühel oma asjade riiul ja töötahe on suur. Asjad hoitakse korras ja lapsed on tunnistanud, et positiivne tagasiside on olnud abiks. Muidugi on ka tulnud õpetussõnu, kuidas midagi saab veel paremini teha aga need on selles vormis pigem, et õpetajale meeldiks ja teeks rõõmu, kui see ja too asi saaks täpsustatud. Iga töö on tagasisidestatud ja hinne arusaadav ka lapsele endale.

Probleemid ja kitsaskohad lahendatakse koheselt. Mõni õpetaja on range, kuid siiski alati õiglane. Kooli juhtkond ja sotsiaalpedagoog tunnevad siirast huvi laste käekäigu vastu ja alati on telefonis vestelda rõõm.

Ollakse teadlikud laste muredest ja hirmudest. Ja kuigi rajaleidjast on otsused alles nüüd tulnud, on õpetajad välja pakkunud lahendusi ennetavalt kuidas üht või teist muret lahendada praegu distantsõppes, kui hiljem kooli minnes, õppetöös rakendada saaks.

Nad õpivad rohkem, hakkasin neile arendavalt lisaks tegema funktsionaalset lugemist ja täislausetega vastamist küsilausetega. Lisaks saksa keel, mida koos nendega õpin.

Ka kehaline aktiivsus, on endiselt teemas, – metsaõhk, looduslik turnimisrada ja veemõnud. Võimlemine, jooga, jooksumängud. Kehalise kasvatuse õpetaja meelest on aktiivse liikumisel kasuks ka nt tubade koristus 🙂

Nagu mu piiga ütles, nad pole kunagi nii palju häid hindeid saanud. Aga need on täiega ise välja teenitud ja kiitused on suureks motivatsiooniks olnud. Rõõm on näha, et on koole, kus kiitmist peetakse positiivseks, mitte negatiivseks vajaduseks lapse poolt.

Ääretult tore on tõdeda, et on koole, kus pannakse esikohale laps ja probleemid räägitakse kohe lahti ning koostöös leitakse probleemile lahendus.

Pisemal piigal läheb ka hästi, tema koolitööd on lihtsamad.

Lasteaia piiga meisterdab, joonistab, ja täidab niisama loovaid ülesandeid.

Märkide kohapealt, lagunes ära autopeegel, parandasime koduste vahenditega. Tegin avarii, mis lõhkus ära sellesamase peegli. Remondi ajaks sai asendusauto. Kaotasin ära id kaardi. Auto sai korda. Eile taotlesin uue id kaardi. Täna läks auto katki, pärast seda kui Prisma parklas nägime autotreilerit, kes ühe meesterahva autot minema vedas. Ja helistas mees, kes oli leidnud asendusautost ära kaotatud id kaardi. Treiler viis mu auto remonditöökotta ja mul on jälle asendusauto ja mu oma auto kuni esmaspäevani töökojas jälgimise all.

Mu auto jäi seisma ringristmikul. 😀🙄 me seisime seal umbes 30 minutit, sinna aja sisse mahtus 5 minutit kõnet seesami hädaabi numbriga, 15 min treileri ootamist, 10 minutit suhtlust ja katset uuesti auto käima saada. Küüdi palumine tagasi maale ja auto ära vedamine.

Ma tänan toredat Seesami hädaabi neiut, puksiirijuhti ja töökoja omanikku, kellelt asendusauto sain ja seda võõrast, ühtainsamat meest, kes omaalgatuslikult tuli ja abi pakkus😀

Siiras kniks ja tänu teile kõigile 🙂

Minu õppetund- tuleb osata olla tänulik, samas tuleb olla üle õpitud abitusest. Nagu lapsedki distantsõppes, tuleb ka suurtel läbi oma kogemuse õppida. Oluline on jääda rahulikuks!

Õppigem olema selles eriolukorras rahulikud ja selge peaga 🙂 püsigem kodus!

Autor

Kirjuta kommentaar