Maril ja Jüril on valik. Ja nad saavad seda kasutada. Neil on see valik öelda “Ei, mulle see ei meeldi ja ma ei tee seda.”

Kas teed edasi, või otsid variante, alternatiivselt teha midagi muud või hoopis teistmoodi või jätad mittesobivusel hoopiski tegemata?

Näiteks, Mari käib koolis. Marile ei meeldi koolis, sest Mari kiusatakse koolis. Mari vahetab kooli. marile meeldib koolis. Jüri käib tööl. Jüri saab vähe palka ja ta käib hambad ristis tööl palgapäevast palgapäevani. Jüri otsib uut/ või lisa tööd. Selle leides on ta rahulolevam. Malle käib tööl. Malle läheb tööle väga vastumeelselt, sest ta ei tunne seal tööl end hästi aga uut tööd ka ei saa otsida. Talle ei meeldi see, aga muutusi ka ei otsi, niisiis kannatab ta edasi.

Tahan öelda seda, et Maril ja Jüril on valik. Ja nad saavad seda kasutada. Tegelikult on ka Mallel valik, kuid ta ei julge või ei taha seda teha. Neil on see valik öelda “Ei, mulle see ei meeldi ja ma ei tee seda.” Nad on täiskasvanud.

Samas aga kahe aastane laps, kes on harjunud olema kodus, mängima oma nukkude, autode ja klotsidega omale sobival ajal. Tuduma veel mitmeid kordi päevas, kes pole veel valmis lasteaias käima, kes ei saa öelda “Stopp, ma ei ole selleks veel valmis.” Selle asemel ta eneseväljendab seda hoopis lasteaia uksel nutuga, emmesse klammerdudes, sooviga minna koju/õue. Tihkuma jäädes nina kaisukasse, kui vanem ta siiski sisuliselt üle ukse kasvataja rüppe lükkab. Ta on kurb. Ja nii kordub see päevast – päeva ja võimalik, et ka nädalasse.

Kui enda eest seista oskavatel lastel on koolis halb, hakkavad nad ka mässama ja trotsima. Siis täiskasvanud hakkavad otsima põhjuseid, miks nad käituvad nii, mitte tavaliselt.

Kui väike laps lasteaias nutab javäljendab soovi hoopis kodus olla, siis leitakse täiskasvanute ringis, et harjutamise asi ja küllap see järjekindlal harjutamisel ikka kaob. Mis oleks, kui see Mari ja Jüri ka harjutaksid, end käima järjekindlalt neile ebasobivas ja nende jaoks ebaturvalises keskkonnas, sest noh Mallel tuleb see juba aastaid nõnda hästi välja.

Mis on see põhjus, miks peavad minema väikesed lapsed, kes vajaksid veel kodurüpe hellust ja lähedust lasteaeda? Arusaadav, et rahalises mõttes on kasulik, lapsed ruttu lasteaeda käima saada, ja ise tööle asuda. Et siis surmväsinuna töölt naaseda ja õhtul laste jaoks liiga väsinud olla. Ja nii päevast päeva. Või hoopis seepärast, et … teised ju viivad…. ja kuidas hiljem ikka koolis hakkama saadakse, kui lasteaias pole käinud….pole sõpru tal ja …muid sotsiaalseid oskuseid….Kah vabandused. Pealegi on need vaid vabandused. Ma pole ka lasteaias käinud,..so what. Täitsa normaalne inimene must saanud 😀

Kui lugeda foorumitest, kuidas lapsevanemad on hädas praegusel koroonaajal laste harjutamisega lasteaeda, siis imestatakse, kuidas muidu vaikne laps on kodus justkui ümbervahetatud või vastupidi muidu marakratt on kodus lausa kriiskavalt valjuks muutunud. Isegi hammustamise ja näpistamiskombele leitakse lahendus – õppis ju lasteaias,..eakohased käitumishäire või kaitse liiga tegemise eest või et küllap see ikka ajaga üle läheb 😀

Jep, kõik möödubki ajaga.

On vanemaid, kes ei lase lapsel nutta ja jätab vahele nö unekooli, kus harjutatakse oma last teises toas magama, pimedas ja oma voodis ja lastakse seni karjuda, kuni jaksu on….see on täiega vale, kuid on vanemaid, kuid kes seda teevad. Sest no küllap ta lõpuks ikka harjub, ja pealegi emme-issi on ju teises toas.

Ma annaks sellistele vanematele soovituse. Mine vali endale selline keskkond, kus sa kohe üldse olla ei taha. Ämblikud, ussikesed, liiga palav, liiga külm….Ja ole siis seal, tunne hirmu, kurbust ja tont teab mida veel….ole Malle ja korda omale rahulikult, et küll sa hakkama saad, sest see tunne…. läheb ajaga lihtsalt üle.

Millegipärast ei taha aga täiskasvanud asetada end hirmutavasse või võõrasse olukorda, kus nende jaoks muutuv tegur on häiriv. Samuti, kui hakkab õues külm, on hea tõmmata sokid jalga või kui autos hakkab palav, saab ju alata kerida akna alla. Või kui istud metsas sipelgapessa, siis kiiremas korras istud mujale või kui sulle ikka ei meeldi su töö, või näpistav kolleeg, siis vahetad tööd või võtad kõigest sellest mõningase puhkuse.

See ei muutu ju ajaga..sa muudad situatsiooni enda jaoks, mugandad, et sul oleks seal hea, kus sa olema pead. Ka see pisike põngerjas peab olema ära kuulatud ja mõistetud….kui on liiga vara, siis on liiga vara….

nb! Meie lasteaed on parim koht lapsele, kus marakratt võiks lasteaias üldse käia. Hea asukoht ja rahulik kasvukeskkond. Parimad kasvatajad, keda laps üldse tahta võiks. Meiegi rühmas on väga toredad kasvatajad ja abid ja nad saavad oma tööga väga hästi hakkama. Ka meie põnn leppis nendega esimestel nädalatel, kuid järjepidev harjutamine on muutnud lapse palju nutusemaks ja kurvemaks….ja see pole kunagi olnud eesmärk.

Ja ma ise leian, et ajaga võib see harjutamine ja jäämine sinna paremaks küll, kuid kelle ja mille arvel…miks mitte pigem anda lapsele aega kohaneda ja kasvada kodus, et mõne aja pärast uuesti proovida….

Naabritel ei läinudki laps lasteaeda. Täitsa normaalne laps kasvas 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga