Vaat selle seltskonna naistele suurim kummardus ja respekt Kastre valla lastele ülipõneva ja asjatundlikult korraldatud noorteürituse eest. Me oleme käinud päris mitmetel lastele mõeldud üritustel ja tihtipeale on olnud nii, et reklaam on palju vingem kui reaalselt kohapeal. Seekord juhtus aga nii, et reklaami oli tagasihoidlik ja üritus oli vaat nii tore, et minu piigad, kes algselt osa võttagi ei tahtnud – leidsid, et liiga vara on veel koju minna 🙂

Mis Mäksa Maanaiste seltskond siis organiseeris? 26 augustil oli planeeritud üritus nimega “Elagu suvi ja seiklused” oodati osalema 7-15 aastaseid lapsi ja tegevuste hulka kuulusid nii palju mängimist ja meisterdamist, kui aga jaksu oli, küpsetati pannkooke ja robotite töötuba. Anti esmaabitund, osalesid Võnnu vabatahtlikud päästjad ja õhtul tuli lapsi sõidutama hobuvanker. Kuna päev oli pikk, reklaamiti välja ka kolm toitlustukorda osalejatele.

Me käisime ka. Alguses me ei saanud vedama, sest plikad leidsid, et nemad kedagi ei tunne, kõik on võõrad ja kõike muud stiilis saba rõngas ja kärss kärnas. Mingi ime läbi selgus, et õnneks võtab osa üks tuttav tüdruk, kellega juba suvel korra tutvust sai Vorstioru järve ääres. Igatahes, kui me kohale jõudsime, siis oli möll juba alanud….

Kohal võis olla circa 30 last, kes kõik Võõpste külakeskuse ees end ülimalt vabalt tundsid, alguses esines me piigadel võõristust ja argsihilju hiilis neisse soov osaleda robootika töötoas ja teine leidis endale huvipakkuvat meisterdamise laua taga, kus raamatutele vahvaid järjehoidjaid sai meisterdada. Meisterdamise laua taga tegime tutvust ka Astrid Lindgreni raamatutegelase Pipiga. Pipil oli ahvipärdik Nilsson ka. Pärast muidugi tekkis korraks kahtlus, et näeme topelt, kohati lausa kolmekordselt…aga selgus tõsiasi, et Pipisid oligi rohkem kui üks 🙂

Igatahes, kõikide muude tegevuste seas, näiteks kõige pikima joonistuse tegemine ning Pipi Pikksuka kinga loopimine küll kõrgustesse ja kaugustesse pälvis igas vanuses rammukatsujate huvi. Siis presentkattest telgi või onni ehitamine, kuhu vaid parooli alusel sisse lubati, oli eriti muutunud aktiivsete poiste pärusmaaks, ning osad poisid koos tüdrukutega olid koondunud Võõpste keskuse ( raamatukogu) hoonesse esimesel korrusel asuvasse saali robootika ringi. Seal said käia lapsed vahetustega (12) hiljem juba said asjast huvitumad omaette grupina juhendaja näpunäidete järgi proovida erinevaid harjutusi ja ülesandeid. Siis väiksematele põnnidele olid toodud plastist kurikad, mida palliga sai nagu keeglit maha veeretada ja loomulikult kiigud – mis olid kõigile vägagi suureks imetlusobjektiks. oli võimalik mängida korvpalli ja võrkpalli, mida osad tagusid ka jalaga, nii et üsnagu multikultuurne pall 🙂 Disgolf vabaks kasutuseks.

Raamatukogu ja keskuse ees on nostalgilised turnimisepuud, mõnusalt värvitud kollaseks, seal said mitmedki üle testida oma osavuse ja ronimisekiiruse ning loogika, kuidas üles ronides jälle teistpidi alla saada. Ronimispuude vahele seotud köis andis mõtte, kuidas hüpata hiiglasliku suure hüppenööriga, kui meenutada siis täpselt nõnda nagu hüppasid tegelased Pipi Pikksuka raamatuloos koos Annika ja Toomasega.

Ja ei saa mainimata jätta aaretejahti, mis oli läbi viidud asjatundlikult ja vägagi organiseeritult. Minu isiklik kogemus viitab sellele, et mul on millest õppust võtta 😀 Igatahes, kolmes erinevas grupis liiguti hoovil ringi, lahendati ülesandeid, näiteks visati tennisepalle pange või pandi kokku mõistatust, et saada kätte vihje, mis juhatas järgmise mõistatuseni, et lahendada aaretejahi ülesanne – leida üles jäätunud aare.

Pärast ühise pildi tegemist, kus jäätunud aaret limpsivad lapsed käed püsti viskasid, et oma headmeelt väljendada, otsustasid Pipid panna lapsed meisterdama rinnamärke. Kõigepealt joonistati või värviti omale sobiv kujutis, siis tehti “liinitööd” kuid said ka lapsed kätt proovida ja endale peened rinnamärgid meisterdada. Nagu päris rinnamärk aga päris ise tehtud.

Lõunasöögiks pakuti Salvesti toetusel seljanka suppi portsu hapukoorega ning maitsvate pannkookidega koos moosiga. Mitte muidugi serveerituna ühel taldrikul vaid ikka eraldi toidukorrana 😀

Ja siis oli aeg niikaugel, kus oli aeg koju minna, sest Põnn keeldus olemast edasi viisakas ja edasi mängiv põngerjas, vaid pidas oma võitlust juba külge tikkuva Une-Matiga. Hoolimata vahvate Pipide keelitustest ei nõustunud Une-Mati võidust loobuma. Piigad sain ma autosse vaid tingimusel, et järgmine kord, kui vahvad Mäksa Maanaised veel midagi sama ägedat korraldavad, kutsuvad nad meid ka. 🙂 Piigad said uusi sõpru ja oli tore pikk päev väga vahvate tegevustega.

Aitähh korraldajatele! 😉

Teame, et jäime ilma päris vahvatest tegevustest, näiteks hobuvankriga sõit, vaadake kui numps see hobune, sel pildil on 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar