Mult ükspäev küsiti, et miks ma lasen korda minna liigselt ettevõtlike inimeste suurejoonelistest plaanidest, mis on eesmärgiga kogukonda liitvad. Ma jäin mõttesse ja mul kulus paar päeva, et vastuseni jõuda – mul pole suurejooneliste plaanide vastu midagi, niisamuti ka mitte kogukonna liitmise vastu. Aga ma olen realist ja mul on hea mälu. Hea mälu, emotsioonide osas, mis ühelt või teiselt poolt mind puudutanud ning muutnud need inimesed sellisteks, kes omades minu suunal eelarvamusi on loonud enda ümber eelarvamuse minu emotsioonide pagasisse.

Kogukonna liitmine peaks alguse saama ühistest üritustest, koostegemise talgutest. Imetlen Katrin Kaalepit ja tema ning mitme imelise naise poolt juhitud Juula külaseltsi. Tegelikult kõik külaseltsi liikmed, kellega olen kokku puutunud, on imelised ja kindlasti need, kellega siiani kokkupuude puudub on ka toredad. Nemad ajavad oma asja, ja oma tegemisi avalikult nad eriti siiani kajastanud pole, kuid see eest on neil ette näidata tugev kogukond ja tehtud töö, et nii külarahval kui külastajatel Juula puhkemajas puhates oleks meeldiv ja hea olla.

Ma olin alguses skeptiline, et kuidas see meie kohalik kogukond siis toimima saadakse. Minu jaoks on kogukonnatunnetus olnud pigem meie endi majarahvaga seoses. Märksõnadena sõbralikkus, abivalmidus kui vaja, tugi ja toetus, koostöö ja ausus – kui kellegil on midagi teisele öelda, öeldakse otse ja omade vahele see jutt ka jääb. Kui kellegil on midagi üle, leiab see tee selleni, kes seda ehk rohkem vajab.

Kogukond ei saa toimida, nii osad selle liikmed korjavad niietsilmkaeipilgu teiste aiamaal seistes tolle aiamaa toodangut, sõidavad autodega üle muruplatside või tekitavad külajutte kus ühtede meelest on õige kõigepealt mõnda mõtet taga kiita, et kolmandaga arutelu tulemusena jõuda vastupidisele arvamusele, et siis mitte mõtte autorile idee kitsaskohti tutvustada vaid hoopis kellegile teisele vihjata, et säilitada oma anonüümsus ning aususe asemel hoopis emotsioon, mis ei käi kogukonna tunnetusega kokku.

Läbimõeldes mõistsin, et kui luuakse võimalus, ühise ürituse organiseerimiseks, siis võiks meie maja kogukond anda oma panuse. Minu sõbrad arvasid, et misma jändan, läheme hoopis sõidame sel päeval ringi. Aga mulle see mõte kogukonnaliitmisest haakus ja tundsin, et mu mõtted loevad ja tegelikult me siin ajame ju ühesugust asja taga.

Täna hommikul taipasin, et eksisin. Minu kogukonnanägemus on teistsugune, lisaks veel, et minu meelest peaks kõigepealt kõik ühistud ise tegelema esmalt majasisese kogukonna loomisega ja sealt edasi vaatama, kuidas suurde puslesse sobiks. Meie majas on juba niisugune kogukond.

Kuid kui mina loon oma nägemuse mingisest päevast, või üritusest, siis see ei käi nii, et mulle kirjutab keegi, kuid adresseerib järjepidevalt kirja valele nimele ja leiab, et ma peaks joonduma kuhugi ridade vahele. Ja tegema nii, nagu mulle öeldakse. Tegelikult on see ääretult nõme iseloomujoon minu juures aga üldiselt sõltuvalt ütlejast, ma suudan kohaneda ka. Võin seal piiri peale end nihutada aga raami sisse kindlasti mitte. Ja mu kohutav iseloomuomadus on aeg ajalt kärsitus ja reageerimisviis. Samas selle intensiivus sõltub kuidas tahetakse, et ma oma nägemust muuta sooviksin….Sama asi on igasuguste muudatuste ja muutmistega…mulle meeldib kui minuga otse räägitaks. Tagaselja jutud mulle ei istu. Ja end kellegi teise raamidesse surumine veelgi vähem.

Ühesõnaga kuigi mu põhimõtted ja nägemused ei ühti kogukonna esimese ürituse korraldajatega, siiski ühinen Äksi avatud hoovide üritusega sel aastal, hoolimaa sest, et kolmnurk ei mahu ringi minu jaoks on selle ürituse eesmärk pisut ebaselge.

Aga sel päeval on võimalik meie maja hoovis sõita kahe suurepärase ja rahuliku lasteponiga. Viki ja Kiki, mõlemad alla meetri tegelased, ootavad oma vanu ja uusi sõpru endid patsutama, leivakooruke kaasas ja muhe sadulasse hüppamise tuju. Selga saab!(5eur) Pilti saab ka ponisõidust 5 eur) ja suu saab magusaks ka ( max 2 eur) tuutu

Kiki ja Viki

Võimalik hüpata batuudil ( tasuta) ja mängida avalikul mänguväljakul tasuta 🙂