Noori tunneme kõik, seda uut põlvkonda, lödipükse, lumehelbekesi. Kanna teisi nagu s***a pilpa peal, aga kasu ei midagi – ikka 24/7 valmis iga asja peale solvuma ja nõudma, et kõik kantaks kandikul ette. Hirmsasti on nad sõimata ja mõnitada saanud, olen isegi kaasa löönud, aga enam mitte.
Ma ei tea, kuidas teie, aga mina pole juba tükk aega näinud ühtegi sellist. Neid teisi, tublisid hakkajaid noori nägin see-eest palju.
Ükski nende hobid, valminud tööd, pingutus, ei sünni niisama, vaid nõuavad pealehakkamist, keskendumist, uute oskuste õppimist, iseseisvust – kõike seda, mida arvame noortel puuduvat.

Põhjust vaimustuda on palju rohkem: meie väänikud on koolis end kokku võtnud, hinded ja käitumine on hea ja väga hea. Hoolimata eelmise aasta vigastusest on õppimine korras. Trennid, võistlused. Raamat koostamine ja avaldamine. Konkursitel osalemised, võidud. Kohalik noortekeskus, kergejõustikuliiga, noored sportlased.
Hoopis need noored esindavad minu jaoks uut põlvkonda, mitte teised, keda haletseme ja kellele otsime mõnitavaid ühisnimetajaid.

Miks me siis niipalju räägime nendest jõuetutest, keda on vähe ega märka tublisid ja pealehakkajaid, keda on palju? Mina ei oska öelda. Võib-olla seepärast, et esimesi on lihtsam märgata. Nad hädaldavad palju ja valjusti ning äratavad heades inimestes soovi aidata. Võib-olla on see meie valik neid märgata? Inimene leiab, mida otsib. See on minu valik tusatseda. Või mitte. Kui otsime viletsakesi, siis leiamegi põhjust kaevelda ja muretseda. Miks me niimoodi valime, on jällegi teine küsimus.

Pühenduda valehädalistele ei ole muuseas üldse nii süütu lõbu. Võimegi jääda uskuma, et neid on valdav osa ja ruttame neile appi, vähendame koduseid töid, tõmbame kokku õppekavu, laseme eksamitel kergemini läbi ja mida kõike veel nende arvel, kes tahavad ja suudavad.

Uue kuldse sea algus on hea aeg uuteks lubadusteks – märgata tublisid, rõõmustada hoopis nende üle.

Piinlik on juba nutitelefonide kallal võtma hakata. On tunne, justnagu peksaksid maaslamajat, hale hakkab. Haletseda ei ole aga siiski midagi, selle valdkonna äri õitseb ja õilmitseb ja meie oleme need, kes on jalust löödud ja meeleheitel. Vaadake või professor Taagepera hiljutist artiklit selle kõnekat pealkirja. Kui varem räägiti rohkem sellest, et arvutite eest on kaitsetud lapsed, siis nüüd on näha, et kaitstud ei ole keegi. Praegu räägin siiski lastest. Minu vaatenurk lapsevanemana, kursuse juhendajana on kitsas, näen nutitelefoni jubeda nuhtlusena, tüliõhutajana, vahendina röövida meilt meie inimlikkus, sõltumatus.

Kuidas me elus hakkama saame, sõltub sellest, kuidas teisi mõistame. See oskus tuleb suheldes, teisele silma vaadates, näoilmet jälgides, häält kuulates selle kõikides nüanssides. Usun, et seda võimet nutitelefon nüristab. Mõned aastad tagasi märkas hea sõber, õpetaja – vahetunnis, et lapsed ei vaata üksteisele enam otsa. Suurem osa istus oma telefonis ja kui sealt sõpradele ka midagi näidati, siis olid kõikide pilgud ekraanil. Sellest avastusest hirmutatuna nõudis ta kõik telefonid hommikuti enda kätte ja poolteist kuud suutiski seda korda pidada. Siis enam ei jaksanud. Telefone koguda, hoida ja pärast tunde jälle kätte jagada ei olenudki nii lihtne nagu arvas ja tundus nõudvat rohkem energiat kui kogu ülejäänud töö.

Aga siiski, selle pooleteistkümne kuu jooksul hakkas midagi muutuma. Lärmi oli vahetunnis nüüd rohkem, aga see oli selline hea lärm, sündinud naljast ja müramisest ja väikestest pahandustest. Ühel korral, raamatut esitlemas käies, nägin, kuidas poisid mängisid kaarte. Kes oleks võinud arvata, et kaardimäng koolis mind rõõmustab, aga nii see oli. Poisid mängisid valetamist ja kes mängu mäletab, see ehk mõistab mind.
Ometi põhjust sõbrale silma vaadata ja sealt lugeda, mis mõtted tema peas liiguvad.

Telefon, ei lase inimesel ka üksi olla, hoiab meid pidevas suhtlusväljas. Pole hoo ega hoobi vahet, nagu öeldakse. Enesesse süüvimise aeg, vaimseks kasvamiseks vajalik üksinduse aeg kuivab kokku.

Ega me siin Eestis ainukesed hädalised ole. Prantsusmaal oli asi nii halb, et mobiiltelefonid keelati koolis lausa presidendi seadusega. Päris hiljuti olin külas ühes Tartu koolis, raamatut esitlemas ja nägin vahetunnis telefonidesse kadunud õpilasi, keegi isegi ei keelanud neid. Ka meie koolis enne ja pärast tundide algust pole see eriti harv nähtus. Võiks olla nii, et riigi tasandil oleks koolis nutitelefonide kasutamine keelatud.

Tänapäevaga ongi asjad keerulised. Mida see siis õieti meilt ootab ja missuguste oskuste ja harjumustega inimesed siin ja tulevikus hästi hakkama saavad? Kas arvuti ja nutitelefoni kasutamise vilumus juba lapsena aitab meid? Küsimusi, nagu ikka, on vastustest rohkem, aga vajavad vastamist.

Tundub, et on neid, kes mõnd vastust juba teavad. Paljud on kuulnud Waldorfkoolist. Selles koolis ei kasutata tundides tehnilisi vahendeid, aga pööratakse suurt tähelepanu käelisele tegevusele ja loomingulisuse arendamisele. Irooniliselt on suur osa õpilastest selle kandi tehnoloogiafirmade juhtivtöötajate lapsed. Need seal siis kopsivad ja värvivad, joonistavad ja rebivad, heelgeldavad, mängivad flööti ja tantsivad selle asemel, et juba esimeses klassis koode kirjutada ja ehitada roboteid. Meid meelitavad nad päevast päeva Lollidemaale, oma lapsi hoiavad sellest eemal. Peaksime neist vist eeskuju võtma või mis?

Mõni aeg tagasi kutsus haridusminister inimesi osalema debatis koduste koolitööde mõttekuse üle. Ministri enda seisukoht selgus Lõuna-Eesti Postimehele antud intervjuu 18. jaanuaril: lastele antakse liiga palju koduseid töid teha.
Kui kooliteema üles võetakse, ei ole vaja rahvast väga paluda. Nüüdki lüüakse hasartselt ja asjatundlikult kaasa, aga vähesed aplodeerivad ministri ideele. See on leebelt öeldud: tegelikult üllatab mind see viha, mille osaks idee sai.
Need, kes on jõudnud juba kaasa mõelda, väljendavad peamiselt oma hirme. Suur osa kardab, et kui koduseid töid ei anta, ei harjugi lapsed tööd tegema ja hiljem, „tõelise elu“ saabudes löövad jalust nõrgaks, neid tabab depressioon ja töötus. Räägitakse lumehelbekestest, lustist ja lillepeost kõik need 18 aastat. Niimoodi arvajad ei tea hästi, mis koolis toimub, mis tööd lapsed tegelikult teevad.
Mõnikord mõtlen, kui raske on olla löögivalmis seitse tundi järjest, kaheksa tundi järjest, tegelikult ilma puhkuseta.
Kogu aeg töökas, keskendunult mõttega asja juures, täita käske ja korraldusi, iga hetk valmis olla selleks, et õpetaja kontrollib. Ja liikuda ei tohi!
Moodne on praegu rääkida sellest, et peame julgema oma mugavustsoonist välja murda. See on raske, nõuab julgust, käib paljudele üle jõu, aga peab, kui tahad olla edukas. Lapsed koolipingis ongi suurema osa ajast oma mugavustsoonist väljas, iga päev. Vahetund ehk toob leevendust, aga mitte alati. Seda stressi on meil raske ette kujutada. Vähesed meist teevad päevast päeva nii pingelist tööd.
Mina kardan kõige rohkem seda, et suures tuhinas kodutöid vähendada tehakse liiga Eesti koolis nendele kõige kaitsetumatele, kellest suurt ei räägita, aga keda on palju – andekatele, töökatele, uudishimulikele. Et õppekavu “üle vaadates” jäetakse nad hoopis näljapajukile.
Kahju, et minister mainis pikemas plaanis kodutöödest loobumist, kuigi päriselt nii ta vist ei mõelnud. Aga sõna öeldi välja, see teostamatu idee on kerge sihtmärk ja selle pihta antakse nüüd tuld kõikidest torudest. Hirmsas möllus võib varju jääda täiesti reaalne eesmärk koolitööde mahtu vähendada ja seda oleks tõesti vaja.
Minister lisab, et ilmselt tähendaks kodutööde vähendamine ja hiljem kaotamine pikemaid koolipäevi, õppekavade ümbervaatamist ja õpetajate suuremat panust. Üks tingimus selle plaani elluviimisel siiski on: laste teadmiste tase ei tohi kannatada. See kõik võtab kukalt sügama. Meenub tuntud lugu mehest, kes peab hundi, kapsa ja kitsega jõge ületama. Ainult lahendus ei ole nii lihtne. Koolitöö kõik küljed on üksteisega nii tihedalt seotud, et kui sikutame ühest otsast, hakkab miski liikuma hoopis seal, kus ei oodanud. Näiteks needsamad pikemad koolipäevad. Mis saab siis treeningutest ja ringidest?
Õppetöö individualiseerimine aitaks kodutöid vähendada, aga praegu ei ole see võimalik. Põhjusi on palju, olgu siin ära toodud liiga palju õpilasi klassides, nende hulgas ka erivajadusega õpilasi. Mõnikord tuuakse meile eeskujuks Hollandi ja Soome koolid, kus kõike jõutavat. Hakkad uurima ja selgub, et seal on tugevad taustajõud, mitu õpetajat tunnis ja väiksemad klassid. Muuseas, arutelu edenedes jõuame ilmselt ka punkti, kus tuuakse eeskujuks seesama Soome kool, kus kodutöid ei anta. Antakse küll. Soomlased isegi on hädas ja vaidlevad sel teemal samuti.
Mida ütleb teadus kodutööde mõttekuse kohta?
2006. aastal avaldati Inglismaal põhjalik metaanalüüs, mida juhtis Duke’i ülikooli professor Harri Cooper. Analüüsiti 60 uuringut ja tehti palju järeldusi, aga meid huvitab praegu üks neist: mida nooremad lapsed, seda väiksem on koduste tööde mõju nende teadmistele. Seda sõltuvust märgati alles 6. klassis.
Metaanalüüsis tuuakse välja ka põhjused, miks kodused koolitööd on vajalikud. Et nende peale tulla, ei peagi olema pedagoogikadoktor. Samad põhjused, millest räägivad kõik kogemustele ja tervele mõistusele toetudes: kinnistub koolis õpitu, tekib harjumus iseseisvalt töötada, areneb kohusetunne. Kuigi selle viimase pärast ei peaks minu arvates küll kodus midagi üles andma, kohusetunnet arendada aitavad hoopis meeldivamad ja praktilisemad kohustused.
Millega see arutelu lõpeb? Tasuks kuulata praktikuid, neid, kes iga päev koolis töötavad. Liiga kalliks on ühiskonnale läinud asjatundjate eiramine.

Autor

Kirjuta kommentaar