Tavaliselt enne postituse kirjutamist lĂ€bin ĂŒhe omaks saanud rituaali – kĂ€in kĂ”ndimas. KĂ€rutamas. Hea aeg mĂ”tete korrastamiseks, kogumiseks ja kokkuvĂ”tete tegemiseks. Traditsioone ei saa rikkuda, seega kĂ”ndimas sai kĂ€idud ka tĂ€na. Aga tĂ€nane enda liigutamine erines teistest ikka rĂ€medalt. Ma pole iial loodust nii lĂ€hedalt nĂ€inud ega tunda saanud. Avastasin uue marsruudi juba eile. Tee, mille ÀÀres suured, vett tĂ€is pĂ”llud ja taamal talud. Kuna talve selgroog murtud, oli mĂ”ni lomp keset teed nii suur, et hĂŒppa peakat vĂ”i korralda parvematk. TĂ€na mĂ”tlesin sama rada tallata, mida eilegi. Hakkasin juba jĂ”udma kohta, kus eelmine kord kannapöörde tegin ja tagasi kodu poole kĂ€rutama hakkasin, kui jĂ€rsku jĂ€in seisma ja vahtisin suu ammuli, mis toimub.

NĂ€gin, et kamp notsusid trĂŒgisid ĂŒksteise jĂ€rel metsast vĂ€lja, pĂ”llule. Nad polnud vĂ€ga lĂ€hedal, kuid piisavalt, et saaksin aru, kellega tegu. Neid muudkui tuli ja tuli! Silmanurgast nĂ€gin veel liikumist. PĂ”der!? mĂ”tlesin. HÔÔrusin silmi nagu talveunest Ă€rganud Puhh. See nĂ€gi vĂ€lja kui a la reinuvader rebase kohmakalt korraldatud klassikokkutulek.

Metssead arvatavasti silmasid mind ja kuna ma oma roosa triibulise fliisiga nĂ€gin raudselt nende meelest vĂ€lja nagu kodupĂ”rsas, tegid nad kiirelt vehkat, nii et muda lendas! Aga pĂ”der seises keset teed edasi. MĂ”tlesin veel, et kui ta mind nĂŒĂŒd nĂ€eb, nĂ€rvi lĂ€heb ja taga ajama hakkab, teeksin 100 meetri jooksus kĂŒmme korda sellise maailmarekordi, et Usain Bolt hakkaks nutma. Õnneks vĂ”i kahjuks tuli minu tagant auto. Autojuht oli pĂ”tra samuti eemalt mĂ€rganud ja jĂ€i seisma. PĂ”der lebotas endiselt keset teed edasi. Veidi aja möödudes vĂ”ttis ta end kokku ja loivas laisalt metsa tagasi, selline nĂ€gu peas, nagu oleksime ta hommiku rikkunud.
Ma olen varem ikka metssigu ja korra pĂ”tragi nĂ€inud, kuid nĂ€ha seda vaatepilti keset jumal teab mis kĂŒlavaheteed, olles ĂŒksi
vankriga. Pidin end veel peaaegu mets emisega ĂŒhte nĂ€gu vihastama, kuna mu telefon ei suutnud absoluutselt mitte ĂŒhtegi reaalset pilti sellest Ă€gedast hetkest teha. PĂ€rast mĂ”tlesin, et ongi lahedam. Ainult mina nĂ€gin ja kogesin seda ja see oli minu hetk. đŸ€Ș😇

Minu puhul nii tavaline, et kevade hakul tuleb suur isu trenni tegema hakata. Nii ma siis pĂŒĂŒangi end kuni suveni vormida. Siis kaob trenniisu Ă€ra ja suvi möödub kĂ”htu sees hoides. TĂ€na kĂ€isin elus esimest korda kingitud hantlitega kĂ”ndimas. Ma pole kunagi hantlitega kĂ”ndimas kĂ€inud. Ma pole tegelikult nende hantlitega ise saanud toimetada, need on olnud tuttavale vĂ€ljalaenatud đŸ€ȘNeed on ainult poolekilosed. Mul endal on karvane tunne, et ma pesen vist homme varvastega juukseid, sest juba annab tunda, et need kĂ€ed homme ajuga koostööd ei tee😳đŸ€Ș

IgaĂŒks otsib seda oma stiili, zanri, kuhu kĂ”ige paremini sobituda. Kas kirjutada Ă€rilistel eesmĂ€rkidel, isikulistel. Kas kirjutada kĂ”igest, mis meeldib vĂ”i konkreetsed teemad, mida valdad. VĂ”i lĂ€hed lollikindlat teed pidi ja hakkad kirjutama igavest suhete teemat.
Suhete teemat on juba igas portaalis, ajakirjas ja ajalehes rÀÀgitud, aga see paelub endiselt. Kolad nÀiteks Delfis ja nÀed meeste vÔi naistega seonduvat pealkirja. On selleks siis mehe erektsiooniprobleemid vÔi naise peavalu, mis seksist kuuldes Àgeneb. Sa klikid seda. Klikid ju? Klikidki. Mina klikin ka koos teiega. KÔik klikivad. Iga pÀev. Kogu aeg. Lootes teada saada midagi uut, kuid tihtipeale on seal ikka seesama vana jura, mida me juba 8 aastat tagasi samast kohast lugesime.

Ma oma kolleegi ja terapeudi palvel vaatasin natuke enda sisse ja otsisin vastuseid enda seest, tema esitatud kĂŒsimustele. Siit sĂŒndis terve hulk postitusi, tunnete, emotsioonide, suhete jms teemadel. Need teemad kĂ”netasid mind neil hetkedel. Praegu tunnen, et lĂ€bi sĂŒgava eneseanalĂŒĂŒsi avastatud tĂ”eni jĂ”udes, pole sellised teemad, enam minu tassike teed. Vastused ju kĂ€es 🙃
Tunnen hasarti hoopis jagada meie indu kirjutada sulavast lumest, tulevast vastlapĂ€evast, lĂ€inud sĂ”brapĂ€evast ja muudest oma perega ja vÀÀnikutest inspireerituna tegudest jutustada. Sest, teate on, kuidas on, aga kui keegi tuleks nĂ€iteks homme ja kĂŒsiks: Kadri, kui sa saaksid olla ĂŒkskĂ”ik kes, siis kelle sa valiksid? Ma vastaksin, et valiksin iseennast. Mu elu on just selline nagu olema peab ja mulle meeldib. 💛💕🧡

Ei vahetaks seda ka KĂ€sna-Kalle KantpĂŒksi vastu, kes on nii kĂ”va mees, et suudab isegi vee all lĂ”ket teha.đŸ€Ł

Autor

Kirjuta kommentaar