Meil oli just selline periood, kus olime haiged, no eriti rõve okse- kaka viirus 🤢🤮 Siis lõhkusin, ära auto kojamehe, vaat,nii, et kojamees lendas pauguga esiklaasi ja selle lukusti nn plastmassijupp lendas kapotile. Õnneks, mitte kuule.😂 Ja linna sõites, arvas üks härra rekka hulljulge, et “lipsab” anna teed märgist mööda, kui ringil olijal on eesõigus.🙄 Egas me Venemaal ole, kus suurem masin eesõiguse annab. Esimene reaktsioon oli: “What the f*ck?”

Täiskasvanu üks rõõmudest on, et iga aastaga hakkad sa vähem hoolima. Sest sa tead, et need inimesed, kelle arvamusele sa kunagi elu hinna panid, sinu elus enam ei figureeri. Mõnedest hülgamistest on saanud suur kergendusohe. 🙃Täiskasvanuks saamine annab elutarkuse valida, millest tõeliselt hoolida. Nii. Nüüd pean ausalt tunnistama. Olgugi, et olen täiskasvanu, siis vahel ma ei käitu nagu täiskasvanu. Oi, ei. Vahel ma hoolin kõigest, kõigist ja nutan pisaraid, mis sisaldavad pseudoprobleeme😭, näiteks nagu miks-ma-ei-meeldi, olen-ebapiisav, ma-ei-oska-midagi või muid taolisi inspireerivaid mõtteid.😌

Aga täna. Täna ma naersin. Ma ei tea noh, elu on super-vaimukas. Miks ometi võtan seda vahel nii kuramuse tõsiselt? Ja siis, et asjad lagunevad? Ja siis, et ma ei meeldi kellelegi? Ja siis, kui ma ei oska? Teate, mis! Mis siis? Elu läheb edasi. On alati edasi läinud. Kõik otsivad elu mõtet. Keegi on öelnud midagi sellist, et sa ei saa kunagi õnnelikuks, kui jätkad õnne otsimist. Sa ei ela kunagi, kui sa otsid elu mõtet. Küsimus on, mis, kes on sulle oluline, millest, kellest hoolida, mille, kelle nimel enda elu kulutada?

Asi on selles, et kui sa ei tea, mis on sulle oluline, siis kogu maailma mõttetus muutub oluliseks, välja arvatud sinu elu.
Siis tundubki, et pead võitlema siin, seal, iga nurga peal ja maailm muutub, oi, kui tõsiseks.😎

Teatud valu, kannatus, ebameeldivus või -mugavus on vältimatud. Ükskõik, mida sa teed, sa kohtud nendega. Elu nn musta küljega toimetulemise aluseks on õppida, kuidas neid taluda. Mul sõber ja kolleegist terapeut rääkis Taani õnneteooriast “hygge”, mille üks peamine komponent on – mitte keegi pole eriline, vaid kõik on tavalised. Mida tavalisem sa usud, et oled, seda õnnelikum oled. 🤗Jah, me kõik ei avasta vähiravimit, ei saa Hollywoodi enim makstud näitlejaks või aasta ema/isa tiitlit. Ja mis siis sellest! Keskendume parem sellele, et enamus ei saa. Vähemalt kuulume kuhugi. Nali naljaks. Või siis mitte. Lõpetame ükskordki üritamise olla Keegi ja oleme keegi. Elu on uskumatult äge. Vinget sõbruska päiva kõigile💕

Vahel terviku mõistmiseks vajame pause, aega, et ronida mäe tippu, kus saaksime näha suurt pilti. Muusikas, raamatutes, vestlustes vajame pause, aeglustust, komasid ja punkte. Vajame mõttekriipsu, hüüu- või küsimärki. Vajame vaikust. Hingetõmbeaega. Ühe loo lõppemist, et teine saaks alata. Miks eeldame, et elades on teisiti? 🙃

Sain elult üsna varakult hea õppetunni. Nii kaua, kui end tean, mäletan end nina raamatutes ja puu otsas kirjutamisest unistamas. Koolis mulle meeldis kirjandus. Kunst. Filosoofia. Ajalugu. Esseede kirjutamine. Ilukirjanduse analüüs.
Aga läksin reaalkallakuga keskkooli.
Õppetund.
Nimelt, sa püüad igas asjas ühtemoodi hea olla. Olin emakeeles ja kirjanduses (väga) hea, matemaatikas mitte nii väga. Seetõttu tuli justkui matemaatikale rohkem aega pühendada. See viis selleni, et jäin grammatikas maha ja matemaatikas ei saanud kunagi heaks. Selle asemel, et tugevused suurepäraseks lihvida, sai minust hoopis igal alal keskpärane. Alandlikult tuleb tunnistada, et ööd-päevad, mis said reaalainetele kulutatud, on osutunud üsna kasutuks.

Keskendu oma tugevustele.Muuda need veel tugevamaks, et eristuksid.

Lapsevanemad, mõelge enne, kui sunnite oma lapsi õppima asju, mis neid siiralt ei huvita. Las ta saab matas kolme, kui ta armastab joonistamist või kirjutamist. Innustage neid keskenduma oskustele, milles nad on head, et nad saaksid heast suurepärasteks, keskpärase joonest ülespoole, eriliseks ega kulutaks oma (elu)aega.

Kuna olin keskkooli lõpetades grammatikas keskpärane, siis kadus ka enesekindlus kirjutada. Mul võttis aastaid aega, et julgeda end kirjalikult taas avaldada. Ma ei jäänud istuma koolis, aga oma unistuste täitmises küll.
Õppetund. Kui väga soovin, et miski läbi saaks, siis see on selge vihje, et olen vales kohas.
Ma päriselt mäletan end iga päev mõtlemas, et saaks ometi kool läbi. 🙄😤Läbi ta üks hetk sai, aga kas ma elasin? Ma peaaegu ei mäletagi kolme aastat oma elust, sest mõtlesin kogu aeg, kuidas varem magama minna, et järgmine päev tuleks ja mind sellest põrgust kiiremini välja aitaks. Kui sa ei suuda hetkes olla, vaid tahad kuskil mujal eksisteerida, siis midagi toimub. Tunded ei valeta. Tunded on keha keel, väljendusviis. Kui sa oled kurb, siis keha ütleb, et midagi on valesti.
Kui millegi tegemine teeb sind õnnelikuks🤪, siis keha ütleb, et sa teed midagi õigesti. Kui oled vihane😡 siis keha annab märku, et keegi on kuskil su piire ületanud.

Asi on selles, et me ignoreerime oma tundeid. Ei kuula oma keha, ei pea dialoogi, vaid hambad ristis, jõuga surume asjadest, teemadest läbi, alustades to-do listidest ja lõpetades suhetega.
Olukord, mis mul selle teemaga meenub, on üks joogateraapia seanss Pärnus.
Seal soovitati tantsuruumis ringi liikuda, et kogeksid, mis tunne on erinevate inimestega hõljuda, millised mõtted ja tunded tekivad. Ma siis liikusin ja sattusin imekaunite haldjate sekka. Päriselt. Nad olid nii ilusad, voolavad ja hõljuvad
Aga iga minutiga, mille nendega veetsin, muutusin enda jaoks aina koledamaks ja kohmakamaks. Kuniks pirn peakohal põlema hakkas. Küsimus polnud nendes või koleduses, vaid minu jalgades ja mõtlemised. Mul olid jalad, mis said mind liugeldes nendest eemale viia, sinna, kus mul nii ei tundnud.

Nii ka tegin. Sattusin kohta, kus veetsin oma elu ühed parimad tunnid südamest hõljudes, nägu naerul. Me ei pea kannatama.

Kui saad, mine minema. Mine sinna, kus sul on hea.

Mis kurat on meil viga, et jääme suhetesse, töökohtadesse, situatsioonidesse, mis teevad meid kurvaks? Ma tõesti mõistan, et iga muutus muudab. Iga muutus on tee tundmatusse. Sa ei tea, mis võib järgmise nurga tagant välja hüpata. Minu küsimus on, kumb on hullem, kas pidevalt kurb olemine või saada siin-seal üks adrenaliinisüst?

Kui sa ei tee pause ega võta aega maha, ei näe sa tervikut. Kui su kalender on minuti täpsusega tegemisi täis, siis midagi kaane all keeb (üle). Brené Brown on kirjutanud, et elame kultuuris, kus meid juhib idee, et hoides end pidevas tegevuses, ei saa tõde meid kätte. Saab. Tõde saab meid alati kätte. Me väsime enne tõde. A L A T I.

Vahet pole, on see meie keha, mis üles ütleb. Närvid. Mõistus. Inimesed ümberringi. Üks hetk püüab tõde meid kinni, surub vastu maad ja nina tõe sisse.

Tihti selgub, et oleme püüdnud sobituda, teinud asju, arvates, et teised neid meilt nii ootavad. Tavaliselt hiljem selgub, et teised ei oodanud midagi. Oleme valinud teisi, mitte ennast, küsimata, kas nad seda üldse tahavad. Tavaliselt hiljem selgub, et nende jaoks oli see isegi tüütu või hingehaavu lööv, et end ohverdasime. Oleme hoidnud kümne küünega laipadest kinni, püüdnud neile elu sisse puhuda, oma elu arvelt. Tavaliselt hiljem selgub, et laip on juba ammu uuele ringile läinud ning uuesti inkarneerunud ja meie oma aega raisanud.

Tõde tavaliselt tahab õudsa asja ruttu lõpetada, et midagi head saaks tulla.

Mõistad, pausid, aja maha võtmine annab sulle võimaluse olukorda (oma elamise kvaliteeti) hinnata. Näha ja tajuda (oma elu) tervikut. Kui sa ei märka armastatud inimese naeratust, sest vaatad oma nina otsa või ei võta aega, et imestada langevate tähtede üle või ei naudi maitsvat sööki, vaid kugistad selle kahe ampsuga alla, sest e-kirja on vaja lugeda või ei luba lumehelbel keelel sulada, siis, mis üldse on oluline? Hetk tulevikus? Kui sul on hunnik raha? Oivaline auto? Ostetud armastus? Ja edasi? Mis siis järgmiseks? Kas siis on lubatud rahu, õnn? Kindel?

Jahi oma unistusi, tee kõike, mis sind õnnelikuks teeb, aga ära unustada elada. Elu mõte on elada. Pausid, aja maha võtmine aitavad sul meelde tuletada, mis ja kes on lisaks unistuste täitumisel ka hetkel oluline. 💕

Autor

Kirjuta kommentaar