Laupäeva hommikul, äratas meid telefoni helin. Tõepoolest, juba eelmisel päeval oodatud kuller, keda ei tulnud, tema asemel tuli kohalik postiljon, kellega meil just eriti sooje suhteid pole teab mis loodud. Aga hoolimata vildakase eelmisest lausest, või postiljonist hommikul vara, sain oma paki seekord probleemideta kätte. Päris rõõmsameelselt postiljonist. Mis muud, ega siis ma ei saanud ju ka klemmi kõveraks kiskuda. Ikka kõrvuni. Mis siis, et üks juuksesalkt turritas vasakule, teine paremale. Aga nii juhtub, kui öösel pead pesemas käia ja märja peaga magama minna. Ning hommikul esimese asjana ärgates pükstesse karata, et ust avama minna 😀

Esimene ehmatus möödas, märkasime, et õues on ilus ilm. Ruttu ruttu kõhud lastel täis, endale võileib hambusse, ühte kätte teetass ja teise kaenlasse laps – ja davai mänguväljakule punuma, kes tol hetkel teada võis, millal tuleb pilv, milles vihm alla sadamist ootab. Mänguväljakul, olid nõus väiksemaga mängima ka kõige suurem ja piigades, see kõige väiksem. Mängisime liivakaevikutes, kiikusime, lasksime liumäest, kiikusime. Siis vankerdasime mööda kergliikulsteed mööda piirkiirusel, ja siis käisime isegi rannas.

Uskumatu lugu küll, ilus ilm, ja peale meie, rannas vaid kaks perekonda. Üks oli eesti perekond ja teine norra perekond. Mhm, uskumatu küll, aga puhas norra keel 🙂 Meie punt, lidus kohe põnniga eesotsas vette. Kiljudes ja möirates, aga ujusid ja sulistasid, need viis seal külmas järvevees, meenutades jääkarusid talvel. Ega siis teised kehvemad saanud olla, liiguti ka järveveele lähemale ja juleti vargsi varbaga vett katsuda, kiljudes tõmbuti ohutusse sooja liiva peale tagasi ja vaadati vees müravaid jääkarusid ilmse umbusuga. No mis teha, kui kohalikud saavad randa alles siis, kui ilmad jahedad ja vesi, tarretama panevalt kosutavalt jahe 😀 Nõksa märg ka.

Ja siis me läksime tagasi koju, ise mõlgtasin mõtteid, et noh, ühistu üldkoosolekul peaks, püstitama teema taaskord, et külalised me maja ette ei pargi, et see ikka puhtale oma maja elanike eesõigus, saada maja ette parkida. Jõudsin isegi mõelda, et tegelikult kuigipalju me maja ees võõraid nii parkimas ei käigi, kui koju jõudes avastasin akna alt lätlaste numbrimärgiga auto ja meie aiatoolidel ja päikesevarju alt perekond lätlaseid, kes olid külastanud Jääaja keskust, olid näinud mänguväljakut, oma võsukese sinna mängima saatnud, arvanud, et näed batuudi peal saab hüpata, maja ette saab parkida, sest no prügikast ka sealsamas, kuhu oma prügi toppida ja et siis mugavalt oma lõunasöök lagedale kraamida.

Noh, mul pole ju midagi selle vastu, istugu, kui pärast ära koristavad ja oma laga maha ei jäta. Aga, ebanormaalne on….et nagu…ma sõidan suvalisest koduhoovist mööda, vaatan, et oi mõnus aiatoolid ja padjad, et peatan auto hoovi taga ja vajun oma bandega võõrasse hoovi aiatoolidele ja pean seda nagu veel normaalseks ka? 🙂 Eksole.

Igatahes põngerjaga läksin ma tagasi tuppa, eesmärgiga teda tuttu suunata, kui pilk kellale vajus 11.10….no mida? 😀 Mida varem hommikul üles ärkad, seda pikema hommiku saad. Minu päev venis aga üsna pikaks, sisustatuna rohkel liivakasti ja kergliiklusteel tegemistega. Päevasammud tulid kokku 5500 ja seda kõike vaid pisema põngerjaga mängides, turnides, jalutades, ujutades, et wau 🙂 Iseenesest oli tore päev. Kõvasti rahmeldamist, tõid põnnile une tema voodis, ilma kisa ja kärata. Nii kui pesus käidud, natuke õdede kiusamist ja uni see tuligi.

Suured otsustasid muidugi jälle telki ronida, ei hakanud keelama ka. Suvi ongi selleks, et lastel tegevust oleks.

Tegelikult polnud eriti usku sellesse, arvasin et nagunii on poole öö paiku toas, aga ei olnud, alles hommikul laekusid, kui kõvasti sadama hakkas.

Autor

Kirjuta kommentaar