Kõlab kuidagi tüdinult, või käega löömisele lähedal. Tegelikult, ei ole, see hetkel praegu nii, mõeldud. Lihtsalt ei tulnud midagi paremat pähe ja aknast välja vaadates, tahakski õhku kehitada ja nentida, et “Las(k) e olla.”

Miks siis nii ja mis juhtus? Tahate ehk teada, ja küsite. Ma jääksin sõnakesiseks ja ütleksin, et midagi ei juhtunud ja no tõesti, millest aru ei saa, kui juba lühidalt, mainida, et las(k) e olla.

Kui sul on lapsed, siis tead, mida ma järgnevaga silmas pean. Mõnikord on nii, et on vaja mõni hetk iseendale, eriti veel pärast seda, kui sa oled mitu korda koristanud, linnas käinud, protestiv laps (ed) kaasas. Siis lähevad veel kaklema ka. Ja koer tahab õue. Ja siis on vaja veel see, too ja kolmas asi ka ära teha. Sa tead, et sinu ainus aeg, niisama olla, on see hetk, kui väike poja tuttu jääb. Sa teed kõik selleks, et tal hea oleks, kuiv, soe ja turvaline. Et saaksid endale see, tunnike, paar. Olgu 30 minutit oleks ka super. Ja siis…. poja jääb magama ja sa sirutad, et jess…ma saan nüüd vaikselt pessu hiilida, head raamatut lugeda, head seriaali, mida eile ei näinud vaadata. Teed juua või mõne blogipostituse või ajalehe artikli valmis kirjutada.

Ja siis, järsku helistab sulle üks, kirjutab teine. Ja siis on vaja seda teha, too ja siis…on läbi see, pooltund, mis oli sinu enda jaoks ja …. toimetad edasi, nagu….tavaliselt. Ja nii päevast päeva. Õnneks mõni päev, suudan segajaid ignoreerida, aga siis on jälle nii, et ollakse pahased, et õuu, mis sa vastu ei võta, kui ma helistan, sa nagunii ju kodus. Või, et kuule tule mulle järgi, vii mind sinna, too sealt ära. Anna mulle. Nagu, et millal see juhtus, et lapsed vanematesse nii iseenesestmõistetavalt suhtuma hakkasid. Või millal me üldse ise hakkasime endasse, teistesse, oma lastesse ja lähedastesse iseenesestmõistetavalt suhtuma? Vaat, siis, kui leiutati internet, nutitelefonid, kuhu terve maailm nupuvajutuse kaugusele pisteti ja siis kui lapsed avastasid, et nemad peavad sinna maailma saama, sest teised ju saavad.

Vahel on kurb, kui see iseenesest mõistetavus ja nutiseadmed trügivad pereellu, kasulikud aeg-ajalt, aga üledoosina igasugusele suhtlusele, traditsioonidele tapvad. Siis tekib küll selline, kerge tüdimus, ja viitsimatus, utsitada proovima uusi asju või mugavustsoonist välja astuma.

See on nagu see, et näljasele, ei peaks mitte süüa andma, vaid andma vahendid, et ta ka edaspidi ise endale süüa saaks muretseda. Aga kui näljane ei hooli järvekaldal talle antud õngest, tikutoosist ja puuokstest puude all, ja nõuab käsi pikka abi….siis….

Aga nutiseadmed, ükskõiksus ja viis, kuidas minna lihtsamat teed pidi, koolis õppida, sest kõik teised teevad, saavad ja on ka nii, on väga väga vale lähenemine. Kui laste gruppides facebookis on pigem väärtushinnangud sellised, et äge ja popp on see kes alkoholi poest kätte saab, ja kes kehvemini õpib, olles selle üle ka veel uhke.

Pakkusin lastele ja noortele välja idee, noortekeskuse jaoks. Andsin võimaluse kaasa lüüa avalikus ajalehe projektis….Nagu õng, näljasele.

Olla vaba nutisõltuvusest. Või vähemalt anda endale see võimalus. Anna Sinagi, ole esimene ja muudame koos aleviku noorte elu 🙂