Tänapäeval suhtlevad paljud inimesed näiliselt teistega, kuid tegelikult mõtlevad hoopis oma mõtteid või jälgivad pingsalt nutitelefoni, mistõttu heast kuulamisoskusest võiks palju abi olla. 🙂Kuulmine ja kuulamine on kaks erinevat asja.

Kui palju me tegelikult üldse kuulame ja päriselt teisest inimesest aru saame? Kui tihti me pealtnäha suhtleme inimesega, kuid samas me tegelikult mõtleme oma mõtteid? Näiteks, kui keegi kirjeldab oma kogemust mõnest kohast või puhkusereisist kaugel maal, kus ta hiljuti viibis, ning kui me oleme ka ise sealsamas käinud, siis me automaatselt hakkame läbi elama oma kogemusi seoses selle kohaga. Meie enda mälestus sellest kohast hakkab mõtetes elama ja meile tundub, et me teame juba seda kohta. Nii juhtubki, et me enam ei kuula teise inimese lugu, vaid elame läbi uuesti hoopis oma enda loo seoses selle kohaga. 👀💛

Sageli tekib meil ka peas omaenda hüpotees, et mis seal võis juhtuda või on meil jutustaja kohta väljakujunenud eelarvamus, et kuidas ta võis mingis olukorras käituda. Ja kuulates me hakkame justkui kontrollima seda omaenda hüpoteesi. 🙄💚Kuulemegi valikuliselt neid asju, mis kinnitavad meie enda hüpoteesi. Seega tegelikult me ei olegi nii avatud kuulama teise reaalset kogemust, mis just temal juhtus. Mis olid tegelikult teise inimese tunded, mõtted ja läbielamised, kui ta on oma loo rääkimise lõpetanud – kas me ikka oskame sellele alati adekvaatselt vastata?

Mõnikord see muidugi ei olegi nii oluline, ongi hea, kui elatakse samal ajal läbi nii enda kogemused kui ka kuulatakse teist inimest – niinimetatud small-talki puhul ilmselt ka aktsepteeritav. 👀

Kuid me kipume seda tegema ka olukorras, kus oleks vaja kuulamisele reaalselt keskenduda – kui teisel inimesel on päriselt mure või kui kõneldakse äärmiselt olulistest asjadest. Eriti teravalt väljendub selline valikuline kuulamine näiteks konflikti olukorras 👀🙄– tõlgendame kuuldut nii nagu meile hetkel sobib, mitte ei püüa mõista, mida teine inimene tegelikult meile öelda tahab või kuidas olukorda näeb.

Mõnikord teame juba ilma kuulamata seda, mida teine justkui meile selgitada püüab. Aga kas teame? 👀🙄💛Tekib küsimus, kelle lugu on olulisem, kui see, kes püüab midagi rääkida, ei saagi oma lugu ära rääkida, kuna talle pidevalt vahele segatakse nii-öelda oma kogemuse või meenutusega. Oskus päriselt kuulata ja teada saada, mida teine inimene meile öelda tahab on päris keeruline oskus, kuid on harjutamisega ja treenimisega võimalik siiski omandada.

On loomulik, et meil jooksevad peas kuulamise ajal omad mõtted ja me võrdleme kogemusi, kuid siin tekibki küsimus kohalolust – kui palju me oleme hetkes «siin ja praegu» ja kui palju oleme kinni oma mälestustes, kogemustes või ka tulevikuplaanides? 👀🙃

Tegelikult taandubki kõik sellele, kus on kuulamise ajal minu enda tähelepanu. Kas see on minu enda mõtetel 👀või on see konkreetselt jutustataval lool? Lihtne nipp on enda jaoks sõnastada eesmärk kuulajana. Kas ma tahan lihtsalt ära kuulata, kas ma tahan aidata või aru saada? Teinekord ei olegi ju vaja, et kohe keegi aitama hakkaks, vaid inimene võib soovida lihtsalt oma lugu või muret jagada. Me kipume aga kohe lahendusi pakkuma, mis polegi teinekord ehk vajalik või soovitud.😎

Samuti tasub enda jaoks üle kontrollida, kas ma olen jutust õigesti aru saanud. Seda ei pea tegema klišeeks saanud küsimustega: «Kas ma sain Sinust õigesti aru, et» ja nii edasi, vaid võib lihtsalt proovida loo mõte oma sõnadega ümber jutustada või kokku võtta see, kuidas sa kuulajana sellest aru said. 💛👀See võib tunduda alguses hästi kunstlik, kuid sellised kokkuvõtete ümbersõnastamised muutuvad üsna ruttu loogiliseks ja keelepäraseks.

Tegelikult juba teeme seda üsna loomulikult kahel juhul – suheldes lastega ning suheldes inimestega, kellel on erinevad emakeeled. Lastel on piiratud sõnavara! ja tihtipeale tuleb üle kontrollida, kas lapsest on õigesti aru saadud. 👀💛Lapselt kuuldud mõte sõnastatakse ümber, mille siis laps kas kinnitab või täpsustab üle.

Samuti, kui me suhtleme inimesega, kellel on teine emakeel. Siis tuleb ju pidevalt küsida neidsamu peegeldavaid küsimusi, et saada kinnitust, et jah, me oleme räägitust õigesti aru saanud ning me teeme seda üsna automaatselt. Ühe sõna taga võib olla ju väga palju erinevaid tähendusruume! , mistõttu oleks seda nippi hea kasutada igapäevaselt suheldes, mitte ainult võõras keeles rääkijate puhul.

Täpsustavad lisaküsimused näitavad ka seda, et me oleme kohal. Multi-taskingut propageeriv ühiskond on rikkunud meie kuulamisoskust. Me ei ole alati sada protsenti kohal, kui me kuulates vahepeal vaatame oma nutiseadmest sõnumeid või muud säärast. See on nii tavaliseks ja aktsepteerituks muutunud, kuigi see tegelikult ei ole ju viisakas.

Oleme justkui korraga iga pool, aga päriselt kohal mitte kusagil.

Mõned nipid paremaks  kuulamiseks:

Lõpeta oma sisekõne.  Kuulamine pole lihtsalt vaikimine. Sa võid vaikida aga jätkata mõttes oma sisekõnet – mida õhtuks süüa teha, mida keegi tuttav või kolleeg mulle just hiljuti ütles, muretseda oma  suhte pärast või arutleda selle üle mida muud ma võiksin praegu hoopis teha!  Seega viibi kohal – nii kehaliselt kui ka mentaalselt. Keskendu! 💚

Peegelda. Anna tagasisidet, et teise inimese mõtted on sinuni jõudnud. Seda saab teha nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt. Väga sageli tekivad arusaamatused sellest, et me oleme teise inimese poolt öeldut valesti mõistnud. Seda saab aktiivse kuulamisega vältida.💛

Küsi. Esita täpsustavaid küsimusi, päri, kas said õigesti aru või mida täpsemalt teine ühe või teise asja all mõtleb. Nii saab minna veelgi sügavale ja tõesti kuulata!💚

 Seega –  kuulamine on kunst, mille valdamine ja kasutamine avab meile palju võimalusi ning pakub ka rõõmu ja rahuldust.

 Kuulakem üksteist!

Kuulakem loodust, tärkavat kevadet.

Ärme norime nii palju riidu.💛💚

Autor

Kirjuta kommentaar