Kui kuulad iseennast, enda vajadusi ja oma vaimu nõudmisi ja soove, läheb kõik hästi. Kui surud oma ego alla, püüad täita teiste ootuseid ja eeldusi, ning ei kuula oma keha, kui see hõikab”Hei, Sina seal. Puhka korraks!” Kui Sa ei puhka, siis paraku juhtub nii, et lihtsalt kõik kaotab justkui mõtte ja senine rabelemine, tungiva vajaduse, võidelda. Sa jääd haigeks. Suvaline pisik, võtab su üle kontrolli. Kas see on see, mida sa tahtsid? Ei.

Aga samas, … meil on mingi viirus, kõik on haiglased🤨 aga samas, ma mõistan, et see on justkui lisapäev puhkuseks. Magada. Süüa. Rahulikus tempos kordamööda õppida. Juua vett ja taimeteed. Lonksata emalenduri 18 sajandi köharohtu, määrida igihalja nimelist nohusalvi ja lihtsalt lugeda, kududa ja mängida lastega.

Ja vaat, kui oled tõbine, siis, see e- selver on tõeline kingitus😀 ja kullerid on imelised, toovad toidu uksest isegi sisse.

Selver, selver, täida kapp😂

Nii hea, vedeled kodus, üleliigseid asju ei telli (vaatan, et olen 100 vähemalt kokku hoitnud maiustuste pealt ja cocat pole ma ostnud. Nii et väga hea viis toitumust kontrolli all hoida), muidugi, võib juhtuda, et kui kodus on kaks täiskasvanut, kes omavahel ei kommunikeeri, siis vahest on nii, et toit, ei mahu kappi ära. Aga muidugu samas, selliste varudega, võib ennast lõdvaks lasta küll. Olla haige. Mängida. Lugeda. Õppida. Juua vett ja jalutada, täiega niisama. Luksus paar päeva mitte mõtelda asjadele või sinu eksistentsi mitte sallivatele naabritele. Sest sul on lihtsalt ükskõik ja võime tunda trotsi, viha või ärritust, on lihtsalt maha käinud.

Lihtsalt olla on suur võime. Kuidas sul sellega?

Pingelangus on ka osa sellest vist, sest käisime eile Rajaleidjas. Nad said aru, mus me neile rääkisime. Oli värskendav, et ei pidanud korduvalt oma juttu rääkima. Jah, probleemid on saanud alguse lahendamata jäänud koolikiusu juhtumitest, ebapädeva töö tulemusena või puuduliku probleemsituatsiooni lahendamisega on tekkinud õppeprobleemid ning suhtlusraskused klassikaaslastega.

Nende protsess on pikaajaline, seega kohest abi me ei saanud aga vajalikke nõuandeid küll. Tore, et Tartus on erapooletu asutus, mis paneb lapse heaolu esimeseks. Mitte ei hakka otsima põhjendusi, et nad ei saa aru, mis jama ma toodan. Õiguskantsleri kiri, saabus ka lõpuks ja head nõu, üsna ümmargust, aga siiski, asjalik, kulub ära.😊

Kõik teised asutused, inimesed ja spetsialistid vaatavad lapsele, räägitule ja sündmustele otsa, saavad aru, et probleem on olemas, kuidas tekkis probleem. Aga vaat, see oma tugisüsteem, mis peaks märkama ja aitama, see leiab et ma teen sääsest elevanti.

Lõunaks oli jaksu isegi tatise ninaga, end kööki lohistada, vetsupott on ka mõnele meist, üsna kallis. Tegime praekartulit ja ahjukana, koore kastmega. Klaas piima ja leib. Ja magustoiduks väike pinguins🙂

Meil on esmaspäevaks õpitud, asjad kotis ja koolitunnidki ära tehtud. Hetkel on meil siesta. Enne seda loputasime jalgu sinepipulbri kuumas vees. Paksud sokid jalas ja teki all. Isegi koer tukub vaibanurgas. Kogu pere terve päev kodus. 😊

Jah, enese kuulamine on asi, mida peaks rohkem tegema. Arvestama iseendaga ka. Haige olla pole hea, aga kui see aitab pingetest vabaks, äkki siis tõesti….pole halba, ilma heata. Kasutegur sees😉

Autor

Kirjuta kommentaar