Mõnikord on mõtted keerlemas ühe konkreetse teema üle. Teinekord valutad pead ja ühtlaadi muremõtetel ei paista olevat ei otsa ega äärt. Vahepeal mõtled arukaid mõtteid ja saad jutkui dialoogi endas maha peetud. Siis taipad, et enesega rääkimine on vist ikkagi monoloog. Kui aga tahad hakata endaga vestlust üles tähendama, on see justkui käega liivalt pühitud. Mõnikord mõtlen, et oleks aeg üks blogi postitus kirja panna, aga siis, mõtled, et kuhu rubriiki, miks just minna ja miks mitte just tänna. Kirjutaks seda, siis aga mõtled, et kas see on ikka piisavalt oluline. Mis on piisavalt oluline mõte, mida peaks üles tähendama või mille üle arutelu looma. Vahel mõtled, et miks need lapsed ei saa aru, et väikesel beebil tuleb lasta magada. Aga kas nemad vahel mõtlevad sedagi, et välisust saab ka vaikselt kinni tõmmata. Või et õppimistulemused on siiski nende endi teha. Et kui hinded on halvad või ebapiisavad, siis tuleb veel paar viimast nädalat pingutada. Aga oh, ei…vahel ma mõtlen, et ma näägutan nii palju ja kuidas nad sellest juba ära ei väsi. Nad kas ei hooli, või nad lihtsalt ei mõtle kaasa.

Milline mõte on lapse peas? Milliseks muutuvad mõtted täiskasvanu peas. Milline on ülemõtleja? Ülemõtleja on see, kes suudab vibratsiooni veeklaasis mõelda suuremaks, kui tsunami ookeanis, mis on üks purustavamaid loodusjõude maailmas üleüldse. Vahel on tunne, et ka mõtted meie peas on üheks väga suureks jõuks. Vahel motiveerivad, vahel pigem takistavad vooluga kaasa minemast.

Millised mõtted on valdavalt enamjaolt just sinul? Millest tekivad sinu mõtted? Millest sa mõtled just praegu ja miks? Minu mõtted tekkivad igatahest jumalteab kust – minu seest, tingituna teguritest, millest osa välised, ja sisemistest emotsioonidest. Ja muutuvad tegurid lihtsalt võimendavad.

Ohh, kuidas tahaks paraegu küpsiseid 😀 Jep, selline mõte just oligi. Enne seda proovisin sisendada suurtele Väänikutele, et tuleb õppida aastalõputööks. Vastuseks juba tüüpiline “Ma oskan.” Ma võin ka öelda, et ma oskan hiina keelt, aga seda siis mingis ulmelises teoorias. Praktikas ilmselt – jah. 🙂 On nagu on. Ma võin mõelda, et kui sisendan piisavalt, et oskan, siis kahjuks see siiski ei välista seda, et ma end edasi arendada ei võiks. Kuidas saab panna lapsed suunata mõtetele, mis välistaksid hoopis teler-telefon ja xbox? Vaid ka enesearendamisele, väljaspool kooli.

Kui oled mõtetega kimbus on vaja…mõtete vaikust. Vaikust. Aga mina vaid mõtlen, et mu tuppa tuleb aknast liiga palju müra. Muruniiduk, lastekilked, koerahauked ja mu mõtetemüra mu peas. Mõtetemüra, mure õppeedukuse üle, lasteaia ja kooli lõpetamine, mis sel aastan röövelikult mõjuvad.

Kust tulevad minu mõtted?

Miks ei saa neile stop vahepeal vajutada, või kerimisnuppu “edasi” ja “tagasi”. Mõeldes eelmisele aastale tagasi, mõtlen, et olid mul ikka pseudoprobleemid. Sel aastal mõned mõnned on ilmselt paari aasta pärast tagasi vaadatuna samamoodi pseudoprobleemimõtete liigas. Nagu näiteks “Kuradi päralt, välisust saab ka vaikselt kinni panna, ilma et seinad väriseksid”, või et ” Kui laps tahab ise jääda suvetööle koolis ja personaalselt õpetajatega aega veeta, oma suvetegemiste arvelt, siis…. halleluuja see viies koolivaheaeg ja selle kooliaasta suvetöölised.”

Beebi magab. Ma sain nüüd endast selle välja räägitud. Mu kolleeg, kes mind nõustab aeg ajalt, päästes mind ülemõtlejate liigast, ütleb, et parim teraapia on kirjutamine. Lihtsalt kirjuta oma mõtted välja. Kui ma seda teeks, siis koguneks siia päris palju loetamatut cräppi, aga no proovime. Kui järgmine “marineering” algab, siis kirjutan Variasse.

Otsin omale need küpsised välja ja kuuma tee kaa. Mis siis, et õues on 27 kraadi kuuma ilma.

Küpse.

Autor

Kirjuta kommentaar